¹Aga Laaban tõusis hommikul vara, suudles oma poegi ja tütreid ning õnnistas neid; siis Laaban läks teele ja pöördus tagasi koju.

¹Jakob pa gre dalje svojim potem, in naproti mu pridejo angeli Božji.

²Ka Jaakob läks oma teed. Aga temale tulid vastu Jumala inglid.

²In Jakob reče, ko jih je videl: Tabor vojske Božje je to; zato je imenoval tisti kraj Mahanaim [T. j. dvojni tabor.].

³Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: 'See on Jumala leer!' Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim.

³In Jakob pošlje poročnike pred seboj do Ezava, brata svojega, v pokrajino Seirsko, poljano Edomsko,

⁴Siis Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juurde Seirimaale Edomi väljadele

⁴in jim naroči, govoreč: Tako porečete gospodu mojemu Ezavu: Tako pravi hlapec tvoj Jakob: Pri Labanu sem živel kot tujec in bival do sedaj.

⁵ja andis neile käsu, öeldes nõnda: 'Öelge mu isandale Eesavile: Nõnda ütleb su sulane Jaakob: Ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud.

⁵Imam pa volov in oslov, čred, hlapcev in dekel, zato sem poslal poročat to gospodu svojemu, da najdem milost v tvojih očeh.

⁶Mul on härgi ja eesleid, lambaid ja kitsi, sulaseid ja teenijaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida.'

⁶In poročniki so se vrnili k Jakobu, govoreč: Prišli smo k bratu tvojemu, ki ti gre tudi naproti in štiristo mož ž njim.

⁷Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: 'Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu koos neljasaja mehega.'

⁷In Jakob se silno zboji, in bil je zbegan; in razdeli ljudstvo, ki je bilo ž njim, in črede in goveda in velblode v dve krdeli.

⁸Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes koos temaga oli, samuti lambad ja kitsed, veised ja kaamelid, kahte leeri,

⁸Dejal je namreč: Če napade Ezav eno krdelo ter je pobije, bo vsaj krdelo, ki ostane, moglo pobegniti.

⁹sest ta mõtles: Kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb.

⁹In reče Jakob: O Bog očeta mojega Abrahama in Bog očeta mojega Izaka, GOSPOD, ki si mi velel: Vrni se v deželo svojo in k sorodovini svoji, in obsujem te z dobrim.

¹⁰Ja Jaakob ütles: 'Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Issand, kes mulle ütlesid: Mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis ma teen sulle head!

¹⁰Nevreden sem vseh milosti in vse zvestobe, ki si jo izkazal hlapcu svojemu; kajti samo s palico svojo sem prekoračil ta Jordan, sedaj pa sem gospodar dveh krdel.

¹¹Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud. Sest kepp käes läksin ma üle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri.

¹¹Otmi me, prosim, iz brata mojega roke, iz Ezava roke, zakaj bojim se ga, da ne pride in me pobije, matere z otroki.

¹²Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha koos emade ja lastega!

¹²Saj si rekel: Obsujem te z dobrotami in seme tvoje naredim kakor morski pesek, ki ga od množine ni mogoče sešteti.

¹³Sina ise aga oled öelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!'

¹³In prenoči ondi tisto noč; in vzame od imetka, ki mu je prišel v roko, da ponudi v dar Ezavu, bratu svojemu:

¹⁴Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks

¹⁴dvesto koz z dvajsetimi kozliči, dvesto ovac z dvajsetimi jagnjeti,

¹⁵kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära,

¹⁵trideset molznih velblodov z njih mladiči, štirideset krav in deset juncev, oslic dvajset z desetimi osliči.

¹⁶kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku.

¹⁶In da jih v roko hlapcem svojim, vsako čredo posebe, in ukaže hlapcem svojim: Idite pred menoj in pustite presledek med eno čredo in drugo.

¹⁷Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: 'Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!'

¹⁷In ukaže prvemu, rekoč: Ko te sreča Ezav, brat moj, in te vpraša, rekoč: Čigav si? in kam greš? in čigavo je tisto pred teboj?

¹⁸Ja ta käskis esimest, öeldes: 'Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: Kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on?,

¹⁸tedaj porečeš: Hlapca tvojega, Jakoba. To je darilo, poslano gospodu mojemu Ezavu; in glej, tudi on sam gre za nami.

¹⁹siis vasta: Need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!'

¹⁹Isto ukaže tudi drugemu in tretjemu in vsem, ki so spremljali črede, govoreč: Tako ogovorite Ezava, ko ga srečate;

²⁰Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, öeldes: 'Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate!

²⁰a porečete tudi: Glej, Jakob, hlapec tvoj, gre za nami. Rekel je namreč: Potolažim obličje njegovo s tem darilom, ki gre pred menoj, in potem zagledam obličje njegovo, morda me prijazno sprejme.

²¹Ja öelge ka: Vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!' Sest ta mõtles: Ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu.

²¹In šlo je tisto darilo pred njim; on pa je prenočil to noč v šatorišču.

²²Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri.

²²In vstane še to noč ter vzame dve ženi svoji z dvema deklama svojima in enajst otrok svojih, in prebrede brod Jabok.

²³Kuid veel selsamal ööl ta tõusis üles ja võttis oma mõlemad naised ja mõlemad teenijad ja oma üksteist poega ja läks läbi Jabboki koolme.

²³In ko jih je vzel in spravil čez reko, prevede tudi vse, kar je imel.

²⁴Ta võttis nad ja viis üle jõe, samuti viis ta üle, mis tal oli.

²⁴In Jakob je ostal sam; in mož se je boril ž njim, dokler je vstala zarja.

²⁵Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga, kuni hakkas koitma.

²⁵In ko je videl, da ga ne zmore, ga udari v kolkov sklep; in Jakobu se je izmaknil kolkov sklep, ko se je boril ž njim.

²⁶Aga kui see nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles temaga.

²⁶In veli: Pusti me, kajti zarja že vzhaja! Jakob pa reče: Ne pustim te, razen če me blagosloviš.

²⁷Ja mees ütles: 'Lase mind lahti, sest juba koidab!' Aga tema vastas: 'Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!'

²⁷In mu reče: Katero je ime tvoje? On pa reče: Jakob.

²⁸Siis ta küsis temalt: 'Mis su nimi on?' Ja ta vastas: 'Jaakob.'

²⁸Nato veli: Ne Jakob se bo imenovalo ime tvoje, ampak Izrael [T. j. borilec z Bogom.]: zakaj boril si se z Bogom in z ljudmi in si zmagal.

²⁹Seepeale ütles tema: 'Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!'

²⁹Jakob pa vpraša in reče: Povej, prosim, ime svoje. On pa veli: Čemu pa poprašuješ po mojem imenu? In ondi ga je blagoslovil.

³⁰Siis küsis Jaakob ja ütles: 'Ütle nüüd mulle oma nimi!' Aga ta vastas: 'Miks sa mu nime küsid?' Ja ta õnnistas teda seal.

³⁰Zato je Jakob imenoval ime tistega kraja Penuel [T. j. obličje Božje.]: zakaj Boga sem videl z obličjem v obličje, in oteta je bila duša moja.

³¹Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: 'Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!'

³¹Izšlo pa mu je solnce, ko je prešel Penuel, in hramal je od kolka svojega.Zato sinovi Izraelovi ne jedo do tega dne živčne kite, ki je na kolkovem sklepu, ker je udaril Jakobov kolkov sklep, živčno kito na kolku.

³²Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks.

³²Zato sinovi Izraelovi ne jedo do tega dne živčne kite, ki je na kolkovem sklepu, ker je udaril Jakobov kolkov sklep, živčno kito na kolku.

³³Seepärast Iisraeli lapsed ei söö tänapäevani puusanärvi, mis on puusaliigese küljes, sest ta oli löönud Jaakobi puusaliigest puusanärvi kohal.