¹Kord läks Diina, Lea tütar, kelle Lea oli Jaakobile ilmale toonud, maa tütreid vaatama.

¹Dina pa, Lejina hči, ki jo je bila rodila Jakobu, je šla gledat hčere tistega kraja.

²Aga maa vürsti hiivlase Hamori poeg Sekem nägi teda, võttis tema, magas ta juures ja naeris ta ära.

²In videl jo je Sihem, sin Hamorja Hevejca, kneza v tistem kraju, in jo ugrabi ter leže ž njo in jo posili.

³Kuid ta hing kiindus Diinasse, Jaakobi tütresse, ja ta armastas tütarlast ning rääkis tütarlapsele meelitusi.

³In srce njegovo se je prijelo Dine, Jakobove hčere, in je silno ljubil deklico in govoril, kar ji je segalo v srce.

⁴Ja Sekem rääkis oma isa Hamoriga, öeldes: 'Võta see tüdruk mulle naiseks!'

⁴In Sihem ogovori Hamorja, očeta svojega, rekoč: Vzemi mi to deklico za ženo.

⁵Jaakob aga sai kuulda, et ta tütar Diina oli ära teotatud. Aga et ta pojad olid tema karjaga väljal, siis Jaakob vaikis, kuni nad koju tulid.

⁵Jakob pa je slišal, da je on oskrunil Dino, hčer njegovo; a sinovi njegovi so bili na polju z živino njegovo; in molčal je Jakob dokler niso prišli.

⁶Ja Hamor, Sekemi isa, läks Jaakobi juurde, et temaga rääkida.

⁶Pride pa Hamor, Sihemov oče, k Jakobu, da ž njim govori.

⁷Jaakobi pojad tulid väljalt, kui nad sellest olid kuulda saanud; mehed olid nördinud ja nende viha süttis väga põlema, et ta Jaakobi tütre juures magades oli Iisraelis teinud häbiteo; sest nõnda ei tohtinud teha.

⁷In pridejo sinovi Jakobovi s polja, brž ko so slišali; in žalost je obšla te može in razsrdili so se silno, kajti nesramnost je storil v Izraelu, ker je legel s hčerjo Jakobovo, in tako se ne sme storiti.

⁸Ja Hamor rääkis nendega, öeldes: 'Mu poja Sekemi hing on kiindunud teie tütresse. Andke ta ometi temale naiseks!

⁸In snubil je pri njih Hamor, govoreč: Sihema, sinú mojega, srce je v ljubezni nagnjeno do hčere vaše; dajte mu jo, prosim, za ženo.

⁹Saage meiega langudeks, andke meile oma tütreid ja võtke enestele meie tütreid,

⁹In svaštvo sklenite z nami: hčere svoje dajajte nam in jemljite naše hčere.

¹⁰ja jääge meie juurde elama! Maa on lahti teie ees, elage, rännake ja kodunege siin!'

¹⁰In z nami ostanite: ta pokrajina vam bodi na voljo, prebivajte in tržite po njej in posestniki postanite v njej.

¹¹Ja Sekem ütles tema isale ja vendadele: 'Kui ma teie silmis armu leian, siis annan teile, mida te minult nõuate.

¹¹In Sihem reče očetu deklice in bratom njenim: Milost naj najdem v vaših očeh, in kar mi ukažete, dam.

¹²Pange mulle peale ükskõik kui palju mõrsjahinda ja kingitusi: ma annan, mida te minult nõuate. Andke ainult tütarlaps mulle naiseks!'

¹²Naložite mi kakorsibodi veliko doto in darilo, in dam, kolikor ukažete; samo dajti mi deklico za ženo!

¹³Siis kostsid Jaakobi pojad Sekemile ja tema isale Hamorile, rääkides aga kavalasti, sellepärast et ta nende õe Diina oli ära teotanud,

¹³Odgovoré pa sinovi Jakobovi zvijačno Sihemu in Hamorju, očetu njegovemu, ker je bil oskrunil Dino, njih sestro,

¹⁴ja ütlesid neile: 'Me ei või teha niisugust asja, et anname oma õe mehele, kellel on eesnahk, sest see oleks meile häbiks.

¹⁴ter jima reko: Ne moremo storiti tega, da damo sestro svojo možu neobrezancu, zakaj to nam je sramotno.

¹⁵Ainult sel tingimusel oleme teiega nõus, kui saate meie sarnaseiks, lastes kõik oma meesterahvad ümber lõigata.

¹⁵Vendar s tem pogojem vam privolimo: ako hočete biti nam enaki, da se med vami obreže vse moško,

¹⁶Siis me anname oma tütreid teile ja võtame teie tütreid enestele, elame üheskoos teiega ja saame üheks rahvaks.

¹⁶tedaj vam bomo dajali hčere svoje in si jemali hčere vaše, in prebivali bomo z vami in se združimo v eno ljudstvo.

¹⁷Aga kui te ei võta meid kuulda ega lase endid ümber lõigata, siis võtame oma tütre ja läheme ära.'

¹⁷Ako pa nas ne boste poslušali, da se obrežete, vzamemo hčer svojo ter odidemo.

¹⁸Ja nende sõnad olid head Hamori ja Hamori poja Sekemi silmis.

¹⁸In njih besede so ugajale Hamorju in Sihemu, Hamorjevemu sinu.

¹⁹Ja noor mees ei kõhelnud nõnda tegemast, sest ta ihaldas Jaakobi tütart; ja tema oli lugupeetum kui kõik teised ta isakojas.

¹⁹In mladenič ni odlašal in je storil to, ker je imel veselje do hčere Jakobove; in on je bil najimenitnejši v vsej hiši očeta svojeta.

²⁰Siis Hamor ja ta poeg Sekem läksid oma linna väravasse ja rääkisid oma linna meestega, öeldes:

²⁰Gresta torej Hamor in Sihem, sin njegov, k vratom svojega mesta in ogovorita someščane svoje, rekoč:

²¹'Need mehed on rahuarmastajad meie suhtes. Elagu ja rännaku nad siin maal! Sest maa, vaata, laiub ju nende ees igat kätt. Siis võtame enestele naisteks nende tütreid ja anname oma tütreid neile.

²¹Ti možje so miroljubni proti nam, naj torej bivajo v deželi in tržijo po njej; saj dežela, glejte, je dovolj prostorna zanje; njih hčere si jemljimo za žene in hčere svoje dajajmo njim.

²²Aga ainult sel tingimusel on mehed meiega nõus meie juures elama ja saama meiega üheks rahvaks, kui meil kõik meesterahvad ümber lõigatakse, nõnda nagu nemad ise on ümber lõigatud.

²²Samo s tem pogojem nam privolijo oni možje, da bivajo z nami, da se združimo v eno ljudstvo, ako se med nami obrežejo vsi moški, kakor so obrezani oni.

²³Nende karjad ja varandus ja kõik nende veoloomad, eks need saa siis meile. Olgem ainult nendega nõus, siis nad asuvad meie juurde elama!'

²³Njih črede in njih posest in vsa njih živina ali ne bode naša? Samo privolimo jim, in prebivali bodo z nami.

²⁴Ja nad võtsid kuulda Hamorit ja tema poega Sekemit, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid; ja kõik meesterahvad lõigati ümber, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid.

²⁴Slušali so torej Hamorja in Sihema, sina njegovega, vsi, ki so hodili skozi vrata njegovega mesta, in obrezali so se vsi moški, vsi, ki so hodili skozi mestna vrata.

²⁵Aga kolmandal päeval, kui nad olid valudes, võtsid kaks Jaakobi poega, Siimeon ja Leevi, Diina vennad, kumbki oma mõõga ja läksid takistamatult linna ja tapsid ära kõik meesterahvad.

²⁵Zgodi se pa tretji dan, ko so bili v bolečinah, da vzameta dva sina Jakobova, Simeon in Levi, Dinina brata, vsak svoj meč ter napadeta tisto brezskrbno mesto ter pomorita vse moške.

²⁶Nad tapsid mõõgateraga ka Hamori ja tema poja Sekemi, võtsid Sekemi kojast Diina ja läksid ära.

²⁶Hamorja tudi in Sihema, sina njegovega, sta umorila z meča ostrino, ter vzameta Dino iz hiše Sihemove in odideta.

²⁷Jaakobi pojad tulid haigetele kallale ja riisusid linna, sellepärast et nad nende õe olid ära teotanud.

²⁷Sinovi Jakobovi planejo na pobite in oplenijo mesto, zato ker je odtod prišla oskrumba njih sestri.

²⁸Nad võtsid ära nende lambad ja kitsed, veised ja eeslid ja mis iganes oli linnas või väljal.

²⁸Njih črede in njih goveda in osle, kar je bilo v mestu in kar je bilo na polju, vzemo;

²⁹Nad viisid ära kõik nende varanduse ja kõik nende lapsed ja naised, ja riisusid kõik, mis kodades oli.

²⁹tudi vse njih blago in vse njih otročiče in njih žene odvedo ujete in uplenijo sploh vse, kar je bilo v hišah.

³⁰Aga Jaakob ütles Siimeonile ja Leevile: 'Te saadate mind õnnetusse, sellepärast et te mind olete teinud vihatavaks maa elanike, kaananlaste ja perislaste hulgas! Mul on vähe mehi: kui nad kogunevad mu vastu, siis nad löövad mind ja me hukkume, niihästi mina kui mu pere!'

³⁰Tedaj reče Jakob Simeonu in Leviju: V nesrečo sta me spravila, ker sta storila, da smrdim pri prebivalcih tega kraja, pri Kanaancu in Ferizejcu, ko imam le malo ljudi; če se zbero zoper mene, me pobijejo, in pokončan bom jaz in hiša moja.Ona pa rečeta: Ali naj se kakor z nečistnico dela s sestro našo?

³¹Kuid nemad vastasid: 'Kas ta siis tohtis talitada meie õega nagu hooraga?'

³¹Ona pa rečeta: Ali naj se kakor z nečistnico dela s sestro našo?