1Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all.
1YO soy el hombre que ha visto aflicción en la vara de su enojo.
2Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses.
2Guióme y llevóme en tinieblas, mas no en luz.
3Tõesti, ta pööras oma käe minu vastu ja tõstab seda minu vastu iga päev.
3Ciertamente contra mí volvió y revolvió su mano todo el día.
4Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud.
4Hizo envejecer mi carne y mi piel; quebrantó mis huesos.
5Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind kibeduse ning vaevaga.
5Edificó contra mí, y cercóme de tósigo y de trabajo.
6Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud.
6Asentóme en oscuridades, como los ya muertos de mucho tiempo.
7Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse.
7Cercóme por todos lados, y no puedo salir; agravó mis grillos.
8Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved.
8Aun cuando clamé y dí voces, cerro los oídos a mi oración.
9Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad.
9Cercó mis caminos con piedra tajada, torció mis senderos.
10Ta on mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks.
10Como oso que acecha fué para mí, como león en escondrijos.
11Ta paiskas segi mu teed, kiskus mind lõhki, tegi mu lagedaks.
11Torció mis caminos, y depedazóme; tornóme asolado.
12Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind oma nooltele märgiks.
12Su arco entesó, y púsome como blanco a la saeta.
13Ta laskis oma nooled mu neerudesse.
13Hizo entrar en mis riñones las saetas de su aljaba.
14Ma olen kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks.
14Fuí escarnio á todo mi pueblo, canción de ellos todos los días.
15Ta toitis mind kibedate taimedega, jootis mind koirohuga.
15Hartóme de amarguras, embriagóme de ajenjos.
16Ta vajutas mu põrmu, laskis mu hambad kuluda sõmeras.
16Quebróme los dientes con cascajo, cubrióme de ceniza.
17Jah, sina tõukasid mu hinge rahupõlvest välja, ma olen unustanud, mis on õnn.
17Y mi alma se alejó de la paz, olvidéme del bien.
18Ma ütlen: Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale.
18Y dije: Pereció mi fortaleza, y mi esperanza de Jehová.
19Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile!
19Acuérdate de mi aflicción y de mi abatimiento, del ajenjo y de la hiel.
20Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud.
20Tendrálo aún en memoria mi alma, porque en mí está humillada.
21Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel:
21Esto reduciré á mi corazón, por lo cual esperaré.
22see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud:
22Es por la misericordia de Jehová que no somos consumidos, porque nunca decayeron sus misericordias.
23need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!
23Nuevas son cada mañana; grande es tu fidelidad.
24Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale.
24Mi parte es Jehová, dijo mi alma; por tanto en él esperaré.
25Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib.
25Bueno es Jehová á los que en él esperan, al alma que le buscare.
26Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.
26Bueno es esperar callando en la salud de Jehová.
27Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses.
27Bueno es al hombre, si llevare el yugo desde su mocedad.
28Ta istugu üksi ja vakka, kui see on pandud ta peale!
28Sentaráse solo, y callará, porque lo llevó sobre sí.
29Ta pistku oma suu põrmu - võib-olla on veel lootust!
29Pondrá su boca en el polvo, por si quizá hay esperanza.
30Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et ta oleks küllalt teotatud!
30Dará la mejilla al que le hiriere; hartaráse de afrenta.
31Sest Issand ei tõuka ära igaveseks.
31Porque el Señor no desechará para siempre:
32Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast.
32Antes si afligiere, también se compadecerá según la multitud de sus misericordias.
33Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest.
33Porque no aflige ni congoja de su corazón á los hijos de los hombres.
34Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal,
34Desmenuzar bajo de sus pies todos los encarcelados de la tierra,
35kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees,
35Hacer apartar el derecho del hombre ante la presencia del Altísimo,
36kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Issand seda ei näe?
36Trastornar al hombre en su causa, el Señor no lo sabe.
37Kes ütleb, et midagi sünnib, ilma et Issand oleks seda käskinud?
37¿Quién será aquel que diga, que vino algo que el Señor no mandó?
38Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea?
38¿De la boca del Altísimo no saldrá malo y bueno?
39Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast!
39¿Por qué murmura el hombre viviente, el hombre en su pecado?
40Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde!
40Escudriñemos nuestros caminos, y busquemos, y volvámonos a Jehová.
41Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!
41Levantemos nuestros corazones con las manos a Dios en los cielos.
42Me oleme üleastujad ja vastuhakkajad, sina ei andnudki meile andeks.
42Nosotros nos hemos rebelado, y fuimos desleales; tú no perdonaste.
43Sa oled peitunud vihasse, oled meid jälitanud, armuta surmanud.
43Desplegaste la ira, y nos perseguiste; mataste, no perdonaste.
44Sa oled peitunud pilvesse, et palved ei pääseks läbi.
44Te cubriste de nube, porque no pasase la oración nuestra.
45Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas.
45Raedura y abominación nos tornaste en medio de los pueblos.
46Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu.
46Todos nuestros enemigos abrieron sobre nosotros su boca.
47Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine.
47Temor y lazo fué para nosotros, asolamiento y quebrantamiento.
48Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast.
48Ríos de aguas echan mis ojos, por el quebrantamiento de la hija de mi pueblo.
49Mu silmad voolavad lakkamatult, pisaratel ei ole pidamist,
49Mis ojos destilan, y no cesan, porque no hay alivio,
50kuni Issand vaatab taevast alla ja näeb.
50Hasta que Jehová mire y vea desde los cielos.
51Mu silm teeb mu hingele valu kõigi mu linna tütarde pärast.
51Mis ojos contristaron mi alma, por todas las hijas de mi ciudad.
52Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased.
52Mis enemigos me dieron caza como á ave, sin por qué.
53Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive.
53Ataron mi vida en mazmorra, pusieron piedra sobre mí.
54Vesi tõusis mul üle pea, ma ütlesin: 'Nüüd olen kadunud!'
54Aguas de avenida vinieron sobre mi cabeza; yo dije: Muerto soy.
55Ma hüüdsin su nime, Issand, sügavaimast kaevust.
55Invoqué tu nombre, oh Jehová, desde la cárcel profunda.
56Sina kuulsid mu hüüdu: 'Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!'
56Oiste mi voz; no escondas tu oído á mi clamor, para mi respiro
57Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: 'Ära karda!'
57Acercástete el día que te invoqué: dijiste: No temas.
58Sina, Issand, seletad mu hinge riiuasja, sina lunastad mu elu.
58Abogaste, Señor, la causa de mi alma; redimiste mi vida.
59Sina, Issand, näed mu rõhumist, mõista mulle õigust!
59Tú has visto, oh Jehová, mi agravio; defiende mi causa.
60Sina näed kogu nende kättemaksu, kõiki nende kavatsusi mu vastu.
60Tú has visto toda su venganza; todos sus pensamientos contra mí.
61Sina kuuled nende laimamist, Issand, kõiki nende kavatsusi minu vastu.
61Tú has oído el oprobio de ellos, oh Jehová, todas sus maquinaciones contra mí;
62Mu vastaste huuled ja nende pomin on mu vastu iga päev.
62Los dichos de los que contra mí se levantaron, y su designio contra mí todo el día.
63Vaata, kas nad istuvad või tõusevad - mina olen nende pilkelaul.
63Su sentarse, y su levantarse mira: yo soy su canción.
64Maksa neile kätte, Issand, nende kätetööd mööda!
64Dales el pago, oh Jehová, según la obra de sus manos.
65Anna neile paadunud süda, tulgu su sajatus nende peale!
65Dales ansia de corazón, tu maldición á ellos.
66Aja neid taga raevus ja hävita nad Issanda taeva alt!
66Persíguelos en tu furor, y quebrántalos de debajo de los cielos, oh Jehová.