1Ja Jeesus hakkas neile mõistu rääkima: 'Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile.
1Y COMENZO á hablarles por parábolas: Plantó un hombre una viña, y la cercó con seto, y cavó un lagar, y edificó una torre, y la arrendó á labradores, y se partió lejos.
2Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast.
2Y envió un siervo á los labradores, al tiempo, para que tomase de los labradores del fruto de la viña.
3Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega.
3Mas ellos, tomándole, le hirieron, y le enviaron vacío.
4Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda.
4Y volvió á enviarles otro siervo; mas apedreándole, le hirieron en la cabeza, y volvieron á enviarle afrentado.
5Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid.
5Y volvió á enviar otro, y á aquél mataron; y á otros muchos, hiriendo á unos y matando á otros.
6Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: 'Ehk nad häbenevad mu poega!?'
6Teniendo pues aún un hijo suyo amado, enviólo también á ellos el postrero, diciendo: Tendrán en reverencia á mi hijo.
7Need rentnikud aga rääkisid omavahel: 'Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!'
7Mas aquellos labradores dijeron entre sí: Este es el heredero; venid, matémosle, y la heredad será nuestra.
8Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja.
8Y prendiéndole, le mataron, y echaron fuera de la viña.
9Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte.
9¿Qué, pues, hará el señor de la viña? Vendrá, y destruirá á estos labradores, y dará su viña á otros.
10Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks - seesama on saanud nurgakiviks!?
10¿Ni aun esta Escritura habéis leído: La piedra que desecharon los que edificaban, Esta es puesta por cabeza de esquina;
11See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.'
11Por el Señor es hecho esto, Y es cosa maravillosa en nuestros ojos?
12Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, ent kartsid rahvahulka. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes ta sinnapaika.
12Y procuraban prenderle, porque entendían que decía á ellos aquella parábola; mas temían á la multitud; y dejándole, se fueron.
13Ja Jeesuse juurde läkitati mõned variserid ja Heroodese mehed, et teda mõnest sõnast kinni püüda.
13Y envían á él algunos de los Fariseos y de los Herodianos, para que le sorprendiesen en alguna palabra.
14Ja need tulid ning ütlesid talle: 'Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ega hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule, vaid õpetad Jumala teed tõepäraselt. Kas keisrile peab andma pearaha või ei? Kas anname või ei anna?'
14Y viniendo ellos, le dicen: Maestro, sabemos que eres hombre de verdad, y que no te cuidas de nadie; porque no miras á la apariencia de hombres, antes con verdad enseñas el camino de Dios: ¿Es lícito dar tributo á César, ó no? ¿Daremos, ó no daremos?
15Aga Jeesus, teades nende silmakirjalikkust, ütles neile: 'Miks te mind kiusate? Tooge mulle teenar näha!'
15Entonces él, como entendía la hipocresía de ellos, les dijo: ¿Por qué me tentáis? Traedme la moneda para que la vea.
16Nemad tõidki, ja ta ütles neile: 'Kelle pilt ja kiri sellel on?' Nad ütlesid talle: 'Keisri.'
16Y ellos se la trajeron y les dice: ¿Cúya es esta imagen y esta inscripción? Y ellos le dijeron: De César.
17Aga Jeesus ütles neile: 'Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!' Ja nad imetlesid teda.
17Y respondiendo Jesús, les dijo: Dad lo que es de César á César; y lo que es de Dios, á Dios. Y se maravillaron de ello.
18Ja Jeesuse juurde astusid saduserid, kes ütlesid, et surnuist ülestõusmist ei ole olemas, ja küsisid temalt:
18Entonces vienen á el los Saduceos, que dicen que no hay resurrección, y le preguntaron, diciendo:
19'Õpetaja, Mooses on meile kirjutanud, et kui kellegi vend sureb ja jätab naise ega jäta järele last, et ta vend peab võtma oma surnud venna naise ja soetama järglase vennale.
19Maestro, Moisés nos escribió, que si el hermano de alguno muriese, y dejase mujer, y no dejase hijos, que su hermano tome su mujer, y levante linaje á su hermano.
20Oli seitse venda. Ja esimene võttis naise ja surres ei jätnud järglast järele.
20Fueron siete hermanos: y el primero tomó mujer, y muriendo, no dejó simiente;
21Ja teine võttis tema ja suri järglast jätmata, ja kolmas nõndasamuti.
21Y la tomó el segundo, y murió, y ni aquél tampoco dejó simiente; y el tercero, de la misma manera.
22Ja need seitse ei jätnud järele järglast. Viimasena kõigist suri ka naine.
22Y la tomaron los siete, y tampoco dejaron simiente: á la postre murió también la mujer.
23Ülestõusmisel nüüd, kui nad üles tõusevad - kelle naine nende seast ta peab olema? Ta on ju olnud naiseks neile seitsmele.'
23En la resurrección, pues, cuando resucitaren, ¿de cuál de ellos será mujer? porque los siete la tuvieron por mujer.
24Jeesus lausus neile: 'Kas te mitte ei eksi, sellepärast et te ei tunne pühi kirju ega Jumala väge?
24Entonces respondiendo Jesús, les dice: ¿No erráis por eso, porque no sabéis las Escrituras, ni la potencia de Dios?
25Kui surnud üles tõusevad, siis nad ju ei võta naisi ega lähe mehele, vaid on nagu inglid taevas.
25Porque cuando resucitarán de los muertos, ni se casarán, ni serán dados en casamiento, mas son como los ángeles que están en los cielos.
26Surnute kohta aga, et nad üles äratatakse - kas te ei ole lugenud Moosese raamatust kibuvitsapõõsa loost, kuidas Jumal ütles Moosesele: 'Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal'?
26Y de que los muertos hayan de resucitar, ¿no habéis leído en el libro de Moisés cómo le habló Dios en la zarza, diciendo: Yo soy el Dios de Abraham, y el Dios de Isaac, y el Dios de Jacob?
27Tema ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Te eksite rängalt!'
27No es Dios de muertos, mas Dios de vivos; así que vosotros mucho erráis.
28Ja üks juurdeastunud kirjatundjaist, kes oli kuulnud nende vaidlemist ja teadis, et Jeesus oli neile hästi vastanud, küsis temalt: 'Milline on kõige esimene käsk?'
28Y llegándose uno de los escribas, que los había oído disputar, y sabía que les había respondido bien, le preguntó: ¿Cuál es el primer mandamiento de todos?
29Jeesus vastas: 'Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand,
29Y Jesús le respondió: El primer mandamiento de todos es: Oye, Israel, el Señor nuestro Dios, el Señor uno es.
30ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!
30Amarás pues al Señor tu Dios de todo tu corazón, y de toda tu alma, y de toda tu mente, y de todas tus fuerzas; este es el principal mandamiento.
31Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.'
31Y el segundo es semejante á él: Amarás á tu prójimo como á ti mismo. No hay otro mandamiento mayor que éstos.
32Ja kirjatundja ütles talle: 'Hästi, Õpetaja, sa ütlesid tõtt, et tema on Ainus ja ei ole teist peale tema;
32Entonces el escriba le dijo: Bien, Maestro, verdad has dicho, que uno es Dios, y no hay otro fuera de él;
33ja armastada teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armastada ligimest nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid.'
33Y que amarle de todo corazón, y de todo entendimiento, y de toda el alma, y de todas las fuerzas, y amar al prójimo como á sí mismo, más es que todos los holocaustos y sacrificios.
34Ja Jeesus, nähes, et kirjatundja vastas arukalt, ütles talle: 'Sa ei ole kaugel Jumala riigist.' Ja keegi ei julgenud teda enam küsitleda.
34Jesús entonces, viendo que había respondido sabiamente, le dice: No estás lejos del reino de Dios. Y ya ninguno osaba preguntarle.
35Ja Jeesus kõneles edasi ning õpetas pühakojas: 'Kuidas kirjatundjad ütlevad, et Messias on Taaveti poeg?
35Y respondiendo Jesús decía, enseñando en el templo: ¿Cómo dicen los escribas que el Cristo es hijo de David?
36Taavet ise ütles Pühas Vaimus: Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased sinu jalge alla.
36Porque el mismo David dijo por el Espíritu Santo: Dijo el Señor á mi Señor: Siéntate á mi diestra, Hasta que ponga tus enemigos por estrado de tus pies.
37Taavet ise nimetab teda Issandaks - kuidas siis tema saab olla ta poeg?'
37Luego llamándole el mismo David Señor, ¿de dónde, pues, es su hijo? Y los que eran del común del pueblo le oían de buena gana.
38Ja suur rahvahulk kuulas Jeesust meeleldi.Ja ta ütles oma õpetuses: 'Hoiduge kirjatundjate eest, kes tahavad kõndida pikkades kuubedes ja soovivad teretamisi turgudel
38Y les decía en su doctrina: Guardaos de los escribas, que quieren andar con ropas largas, y aman las salutaciones en las plazas,
39ja esimesi istmeid sünagoogides ja esimesi kohti võõruspidudel,
39Y las primeras sillas en las sinagogas, y los primeros asientos en las cenas;
40kes neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks venitavad palvetused pikaks. Need saavad seda rängema kohtuotsuse.'
40Que devoran las casas de las viudas, y por pretexto hacen largas oraciones. Estos recibirán mayor juicio.
41Ja istudes aardekirstu vastas, vaatas Jeesus, kuidas rahvahulk paneb raha aardekirstu. Ja paljud rikkad panid palju.
41Y estando sentado Jesús delante del arca de la ofrenda, miraba cómo el pueblo echaba dinero en el arca: y muchos ricos echaban mucho.
42Ja üks vaene lesknaine tuli ja pani kaks leptonit, see on ühe veeringu.
42Y como vino una viuda pobre, echó dos blancas, que son un maravedí.
43Ja kutsudes oma jüngrid enese juurde, ütles Jeesus neile: 'Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu,
43Entonces llamando á sus discípulos, les dice: De cierto os digo que esta viuda pobre echó más que todos los que han echado en el arca:
44sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise.'
44Porque todos han echado de lo que les sobra; mas ésta, de su pobreza echó todo lo que tenía, todo su alimento.