¹Oli keegi mees, efratlane, Raamataim-Soofimist Efraimi mäestikust, Elkana nimi, Jerohami poeg, kes oli Elihu poeg, kes oli Tohu poeg, kes oli Suufi poeg.

¹ Waato boro fo go no, Ramatim-Zofim boro no, Ifraymu tondey laabu haray wane. A maa ga ti Elkana, Yeroham ize, Elihu ize, Tohu ize, Zuf ize, Ifraymu dumi no.

²Temal oli kaks naist: ühe nimi oli Hanna ja teise nimi oli Peninna; Peninnal oli lapsi, aga Hanna oli lasteta.

² A gonda wande hinka. Afa maa Hannatu, afa mo maa Penina. Penina gonda izeyaŋ, amma Hannatu wo sinda ize.

³See mees läks igal aastal oma linnast kummardama ja ohverdama vägede Issandale Siilos; seal olid Issanda preestriteks kaks Eeli poega, Hofni ja Piinehas.

³ Bora din binde, jiiri kulu a ga tun nga kwaara ka koy Silo, zama nga ma sududu Rabbi Kundeykoyo se, nga ma sargay te mo. Eli ize hinka din mo, Hofni nda Fineyas, Rabbi alfagayaŋ no, i go noodin.

⁴Ohverdamispäeval andis Elkana oma naisele Peninnale ja kõigile ta poegadele ja tütardele ohvrilihatükke.

⁴ Waato kaŋ Elkana zaaro bare ka kaa kaŋ a ga sargay te, a na nga wando Penina nda nga ize arey da ize wayey kulu no baayaŋ.

⁵Aga Hannale andis ta ühe nähtava osa, sest ta armastas Hannat, kuigi Issand oli sulgenud tema lapsekoja.

⁵ Amma a na Hannatu no baa hinka, zama a ga ba Hannatu. Amma Rabbi n'a gunda daabu.

⁶Ja teine naine, Peninna, solvas teda ka väga, et ta tunneks ennast alandatuna, sellepärast et Issand oli sulgenud ta lapsekoja.

⁶ A wayco mo ga dond'a gumo, a go g'a dukurandi zama Rabbi n'a hay-tuwo daabu.

⁷Ja nõnda sündis aastast aastasse; iga kord, kui ta läks üles Issanda kotta, solvas Peninna teda nõnda, et ta nuttis ega söönud.

⁷ Kaŋ albora goono ga woodin te jiiri ka kaa jiiri, saaya kulu kaŋ Hannatu ga koy Rabbi windo do, wayco ga soobay ka dond'a k'a dukurandi. Woodin se no Hannatu soobay ka hẽ, hal a wangu ka ŋwa.

⁸Siis küsis temalt ta mees Elkana: 'Hanna, miks sa nutad ja miks sa ei söö? Miks su süda on kurb? Kas ma pole sulle parem kui kümme poega?'

⁸ A kurnyo Elkana mo ne a se: «Hay, nin Hannatu, ifo se no ni goono ga hẽ? Ifo se no ni ga wangu ka ŋwa mo? Wala ifo se no ni bina sara? Manti ay bisa ni se baa ize alboro way?»

⁹Ükskord pärast söömist ja joomist Siilos, kui preester Eeli istus istmel Issanda templi uksesamba juures, tõusis Hanna üles,

⁹ Waato kaŋ i ŋwa, i haŋ ka ban Silo ra, kala Hannatu tun. Saaya din binde Eli go noodin kaŋ ga ti alfaga* beero. A goono ga goro nga goray haro boŋ Rabbi windi bundu sintina gaa haray.

¹⁰ja olles hinges kibestunud, palvetas ta Issanda poole ja nuttis väga.

¹⁰ Hannatu gonda bine saray, a na adduwa te Rabbi gaa, a hẽ mo da hẽeni konno.

¹¹Ja ta andis tõotuse ning ütles: 'Vägede Issand, kui sa tõesti vaatad oma teenija viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad oma teenijale meessoost järglase, siis ma annan tema Issandale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!'

¹¹ A binde na sarti sambu ka ne: «Ya Rabbi, Kundeykoyo, da ni yadda ka ay, ni koŋŋa kankamo wo guna, ma fongu ay gaa, ma si dinya ay, ni koŋŋa gaa mo, amma ma ni koŋŋa no ize aru. Ay mo kala ay m'a no Rabbi se, izo fundo me muudu. A si cabu mo hal abada.»

¹²Ja kui ta nõnda Issanda ees kaua palvetas, pani Eeli tähele ta suud,

¹² A ciya binde, waato kaŋ a go noodin, a go ga adduwa Rabbi jine, kala Eli na laakal ye a meyo gaa.

¹³sest Hanna kõneles südames, üksnes ta huuled liikusid ja ta häält ei olnud kuulda; aga Eeli arvas, et ta oli joobnud.

¹³ Hannatu mo, nga bina ra haray no a goono ga salaŋ, kal a meyo kaŋ ga nyooti kayna, amma boro si maa a jinda. Woodin se no Eli tammahã kaŋ a bugu no.

¹⁴Ja Eeli ütles temale: 'Kui kaua sa tahad olla joobnud? Lase enesest vein haihtuda!'

¹⁴ Eli ne a se mo: «Waati fo no ni ga ni buguyaŋo naŋ? Ma ni duvaŋo* hibandi ka kaa ni gaa.»

¹⁵Aga Hanna vastas ning ütles: 'Ei, mu isand, ma olen vaimult rõhutud naine; veini ega vägijooki ei ole ma joonud, vaid ma olen oma hinge Issanda ees välja valanud.

¹⁵ Hannatu tu ka ne: «Manti yaadin no, ay jine bora. Ay ya wayboro no kaŋ gonda bine saray biya. Ay mana duvan wala baji dumi kulu haŋ, amma ay goono g'ay fundo soogu no Rabbi jine.

¹⁶Ära pea oma teenijat kõlvatuks naiseks, sellepärast et ma nii kaua kõnelesin oma suurtest soovidest ja meelekibedusest!'

¹⁶ Ma si ni koŋŋa himandi wayboro laalo, zama ay bine sara nd'ay fantayaŋo ra no ay goono ga salaŋ hala ka kaa sohõ.»

¹⁷Ja Eeli vastas ning ütles: 'Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa temalt palusid!'

¹⁷ Gaa no Eli tu ka ne: «To, koy day sohõ kay, baani ra. Israyla* Irikoyo mo ma ni no ni ŋwaara kaŋ ni ŋwaaray a gaa din.»

¹⁸Ja tema ütles: 'Leidku su teenija armu su silmis!' Siis läks naine oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb.

¹⁸ Hannatu ne: «Naŋ ay, ni koŋŋa ma du gaakuri ni jine.» Waybora binde na nga fonda gana ka koy. A ŋwa, a moyduma mana ye ka bine saray alhaali cabe koyne.

¹⁹Ja nad tõusid hommikul vara ning kummardasid Issanda ees; siis nad läksid tagasi ja jõudsid koju Raamasse; Elkana ühtis oma naise Hannaga ja Issand pidas teda meeles.

¹⁹ I tun za susubay ka sududu Rabbi jine, gaa no i bare ka kaa ngey kwaara Rama. Elkana nda nga wande Hannatu binde margu, Rabbi mo fongu a gaa.

²⁰Ja Hanna jäi lapseootele ning pärast päevade möödumist tõi ta ilmale poja ja pani temale nimeks Saamuel. 'Sest ma palusin teda Issandalt,' ütles Hanna.

²⁰ I go no mo yaadin, saaya kaŋ jirbey to, kala Hannatu te gunde. A na ize alboro hay k'a maa daŋ Samuwila, ka ne: «Zama ay n'a ŋwaaray Rabbi gaa no.»

²¹Kui siis mees Elkana ja kogu ta pere läks Issandale ohverdama iga-aastast ohvrit ja oma tõotust,

²¹ Bora din, Elkana fatta, nga nda nga windo kulu a banda, zama ngey ma koy ka jiiri kulu sarga te k'a sarto toonandi mo Rabbi se.

²²Hanna ei läinud, sest ta ütles oma mehele: 'Alles siis, kui poiss on võõrutatud, viin ma tema, et ta võiks ilmuda Issanda palge ette ja jääda sinna igavesti.'

²² Amma Hannatu mana koy zama a ne nga kurnyo se: «Da arwaso fun wa, gaa no ay ga kond'a zama a ma bangay Rabbi jine, a ma goro noodin mo hal abada.»

²³Ja ta mees Elkana ütles temale: 'Tee, nagu su silmis hea on, jää koju, kuni sa tema oled võõrutanud; Issand ainult kinnitagu oma sõna!' Ja naine jäi koju ning imetas oma poega, kuni ta tema võõrutas.

²³ A kurnyo Elkana ne a se: «Te haŋ kaŋ ni ga ba ni bina ra. Ma goro hala ni m'a kaa wa. Kala day Rabbi ma nga sanno daahirandi.» Nga din, waybora binde goro ka nga izo naanandi, kal a n'a kaa wa.

²⁴Ja ta viis tema enesega üles, kui ta tema oli võõrutanud, koos kolme härjavärsi, poole vaka jahu ja kruusi veiniga; ta viis tema Issanda kotta Siilosse, kuigi poiss oli alles nooruke.

²⁴ Waato kaŋ a n'a kaa wa binde, a n'a sambu nga banda, da haw hinza, da hamni muudu fo, da duvan humbur fo. A kande Samuwila kala Rabbi windo do Silo ra. Arwaso mo go zanka kayna.

²⁵Ja nad tapsid härjavärsi ning tõid poisi Eeli juurde.

²⁵ I na haw fo wi, i kande arwaso Eli do mo.

²⁶Ja Hanna ütles: 'Oh, mu isand! Nii tõesti kui sa elad, mu isand, olen mina see naine, kes seisis siin su juures Issandat paludes.

²⁶ Waybora ne: «Ya ay jine bora, ay ze da ni fundo, ya ay jine bora, ay no ga ti waybora kaŋ kay ni do ne, ay go ga adduwa Rabbi gaa.

²⁷Selle poisi pärast ma palusin ja Issand andis mulle mu palve peale, mida ma temalt palusin.

²⁷ Arwaso wo se no ay na adduwa din te. Rabbi n'ay no ay ŋwaara kaŋ ay ŋwaaray a gaa.

²⁸Seepärast annan minagi tema Issandale: kõigiks oma elupäeviks olgu ta antud Issandale!' Ja Saamuel kummardas seal Issandat.

²⁸ Woodin se no ay mo n'a no Rabbi se. I n'a no Rabbi se a fundo me muudu.» Noodin mo i sududu Rabbi se.