¹Siis ta hüüdis mu kuuldes valju häälega, öeldes: 'Tulge siia, linna nuhtlejad, ja igaühel olgu käes hävitusriist!'

¹ Waato din gaa no ay maa a jinde bambata ay hanga ra kaŋ ne: Ya araŋ, gallo borey wiikoy, wa maan, boro fo kulu nda halaciyaŋ wongu jinay nga kambe ra!

²Ja vaata, kuus meest tuli Ülavärava poolt, mis on põhja poole, ja igaühel oli käes oma purustusriist; aga nende seas oli mees, linased riided seljas ja kirjutustarbed puusal; ja nad tulid ning asusid vaskaltari kõrvale.

² Kala boro iddu go, i kaa ka fun beene meyo fonda gaa haray, wo kaŋ ga azawa kambe haray guna. Afo kulu gonda wiyaŋ deesi nga kambe ra. I ra boro fa gonda lin* bankaaray nga gaahamo gaa, da dawa kulba nga canta gaa. I furo ka kay guuru-say sargay feema jarga.

³Ja Iisraeli Jumala auhiilgus tõusis keerubi pealt, mille peal ta oli, koja lävele ja hüüdis linaste riietega meest, kellel olid kirjutustarbed puusal.

³ Gaa no Israyla Irikoyo darza ziji ka fun ciiti malaykey* boŋ, nango kaŋ a go za doŋ, ka koy hala fuwo kutijo gaa. Kala Rabbi na bora kaŋ gonda lin bankaara din ce, nga kaŋ gonda dawa kulba nga canta gaa.

⁴Ja Issand ütles temale: 'Mine läbi linna, läbi Jeruusalemma, ja tee märk nende laubale, kes ohkavad ja ägavad jäleduste pärast, mida selles linnas tehakse!'

⁴ Rabbi ne a se: Ma koy ka gana gallo bindi ra, sanda Urusalima bindo ra nooya. Borey kaŋ goono ga bine jisi, i goono ga hẽ mo fanta goy kulu kaŋ borey goono ga te kwaara ra sabbay se, ni ma seeda daŋ i se i sukutey gaa.

⁵Ja neile teistele ütles ta minu kuuldes: 'Minge tema järel läbi linna ja lööge! Teie silm ärgu kurvastagu ja ärge andke armu!

⁵ Ay maa a ne cindey mo se: Wa koy a banda. Wa gallo gana ka _borey|_ kar. Araŋ ma si dogonandi i gaa, wa si bakar i se mo.

⁶Tapke sootuks vanad, noored mehed ja neitsid, lapsed ja naised, aga ärge puudutage ühtegi, kellel on märk küljes! Ja alustage minu pühamust!' Ja nad alustasid meestest, vanemaist, kes olid koja ees.

⁶ Wa mallaka -- dottijo zeeno, da arwasu, da wandiyo, da zanka kayna, da wayboro. Amma araŋ ma si maan boro kulu kaŋ seeda go a gaa. Wa sintin mo za ay nangu hanna ra. I binde sintin da fu meyo gaa arkusey.

⁷Ja ta ütles neile: 'Rüvetage koda ja täitke õued mahalöödutega! Minge!' Ja nad läksid välja ning alustasid linnas tapatööd.

⁷ A ye ka ne i se koyne: Wa fuwo ziibandi, wa batamey toonandi nda borey kaŋ i wi yaŋ, gaa araŋ ma fatta taray. I binde fatta, i goono ga wi gallo ra.

⁸Aga kui nad olid maha löömas ja mina olin üksi jäänud, siis ma langesin silmili maha ja kisendasin ning ütlesin: 'Oh Issand Jumal! Kas sa tahad hävitada kogu Iisraeli jäägi, et sa valad oma tulise viha Jeruusalemma peale?'

⁸ A go, za i go wiyaŋo gaa, ay go no, ay hinne. Kal ay kaŋ ganda birante ay moyduma boŋ ka hẽ ka ne: «Kaari, ya Rabbi, Koy Beero! Ni futa kaŋ ni go ga gusam Urusalima boŋ ra, ni ga boro kaŋ cindi Israyla se kulu ban no?»

⁹Siis ta ütles mulle: 'Iisraeli ja Juuda soo süü on väga suur; maa on täis veresüüd ja linn on täis õiguseväänamist, sest nad ütlevad: Issand on maa maha jätnud, Issand ei näe!

⁹ Kala a ne ay se: Israyla nda Yahuda zunubey je gumo. Laabo to da kuri, gallo mo go toonante nda siiriyaŋ. Zama i goono ga ne: «Rabbi na laabo naŋ, Rabbi siino ga di!»

¹⁰Sellepärast minugi silm ei kurvasta ja ma ei anna armu. Ma panen nende eluviisid neile pea peale.'

¹⁰ Ay mo, ay si dogonandi i se, ay si bakar i se mo, amma ay g'i goyey alhakku candi ka kande i boŋ.

¹¹Ja vaata, linaste riietega mees, kellel olid kirjutustarbed puusal, tõi sõna, öeldes: 'Ma tegin, nagu sa mind käskisid.'

¹¹ Gaa no bora kaŋ gonda lin bankaaray nga gaahamo gaa, da dawa kulba nga canta gaa din, nga ka kande misa baaro. A ne: «Haya kaŋ ni n'ay lordi* nd'a, ay n'a te.»