¹Kui Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami kõigiti õnnistanud,

¹ Ibrahim zeen, a gay nga jirbey ra gumo. Irikoy na Ibrahim albarkandi mo hay kulu ra.

²siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: 'Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!

² Ibrahim salaŋ nga bannya se kaŋ ga ti a windo ra arkuso din, kaŋ ga hay kulu kaŋ go a se dabari. A ne: «Ay ga ni ŋwaaray, ma ni kamba daŋ ay tanja cire.

³Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma elan,

³ Ay ga ni daŋ zeyaŋ da Rabbi Irikoy, beene Koyo; Irikoy, ndunnya Koyo, hala ni ma si wande sambu ay izo wo se Kanaanancey wayborey ra, nango kaŋ ay goono ga goro.

⁴vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!'

⁴ Amma ni ga koy ay laabo ra, ay dumo do. Noodin no ni ga wande sambu ay izo Isaka se.»

⁵Aga sulane ütles temale: 'Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?'

⁵ A bannya ne a se: «Hambara waybora si yadda k'ay gana ka kaa hala laabu woone ra. A ga tilas no ay ma ye nda ni izo laabo kaŋ ra ni fun din?»

⁶Siis ütles Aabraham temale: 'Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi!

⁶ Ibrahim ne a se: «Haggoy! ma si ye nda ay izo noodin koyne.

⁷Issand, taeva Jumal, kes minu võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: Sinu soole ma annan selle maa! - tema ise läkitab oma ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta.

⁷ Rabbi Irikoy, beene Koyo, nga kaŋ n'ay kaa ay baabo windo ra, ay hayyaŋ laabo ra mo, kaŋ salaŋ ay se ka ze ay se ka ne nga ga laabo wo no ay banda bora se -- nga no ga nga malayka donton ni jine. Ni ga wande sambu ay izo se noodin.

⁸Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!'

⁸ Da waybora mana yadda ka ni gana, waati din gaa i na ni feeri ay zeyaŋ woone gaa. Amma ma si ye nda ay izo noodin koyne.»

⁹Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus temale selle kõne kohaselt.

⁹ Bannya na nga kamba daŋ nga koyo Ibrahim tanja cire ka ze a se sanni woodin boŋ.

¹⁰Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna.

¹⁰ Kala bannya na yo way di nga windikoyo yoy ra ka tun, zama a koyo jinayey kulu go a kambe ra. A tun ka koy Mesopotamiya, hala Nahor kwaara.

¹¹Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid,

¹¹ A na nga yoy sambandi kwaara banda, dayo me gaa, wiciri kambu waati kaŋ cine wayborey ga koy hari guruyaŋ.

¹²ning ütles: 'Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile!

¹² A ne: «Ya Rabbi Irikoy, ay koyo Ibrahim wano, ay ga ni ŋwaaray, m'ay gaa hunkuna. Ma gomni cabe ay koyo Ibrahim se.

¹³Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima.

¹³ Guna, ay go ne dayo wo me gaa. Kwaara borey ize wandiyey mo ga fatta ka kaa hari guruyaŋ.

¹⁴Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: Kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! - on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head teinud.'

¹⁴ Da ni yadda, wandiya kaŋ ay ga ne a se: ‹Ay ga ni ŋwaaray, ma ni foobo zumandi ay se ay ma haŋ,› nga mo ma ne ay se: ‹Haŋ. Ay ga ni yoy mo haŋandi› a ma ciya nga no ga ti bora kaŋ ni waadu ni tamo Isaka se. Yaadin gaa no ay ga bay kaŋ ni na gomni cabe ay koyo se.»

¹⁵Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal.

¹⁵ A go no mo, za sanney din mana ban a meyo ra, kala Rabeka fatta ka kaa, nga kaŋ i hay Betuwel se, Ibrahim kayne Nahor wande Milka ize, foobu mo go jasa gaa.

¹⁶Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja tuli üles.

¹⁶ Wandiya mo, ihanno no gumo. Wandiyo no da cimi, kaŋ si alboro bay ce fo. A do dayo me gaa, a na nga foobo toonandi nda hari ka ziji.

¹⁷Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: 'Anna mulle oma kruusist pisut vett rüübata!'

¹⁷ Kala bannya zuru ka kuband'a. A ne: «Ay ga ni ŋwaaray, naŋ ay ma haŋ hari kayna ni foobo gaa.»

¹⁸Tema vastas: 'Joo, mu isand!' Ja ta tõstis kähku kruusi alla oma käele ning andis temale juua.

¹⁸ Nga mo ne: «Haŋ me, ay jine bora.» A waasu ka nga foobo zumandi ka gaay nga kambe ra. A n'a no, a haŋ mo.

¹⁹Ja olles temale juua andnud, ütles ta: 'Ma ammutan ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.'

¹⁹ Saaya kaŋ wandiya n'a no hari ka ban, a ne: «Ay ga hari kaa ni yoy mo se, hal i ma haŋ ka yeesi.»

²⁰Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele.

²⁰ A waasu ka foobo bare garba ra. A zuru ka ye dayo do koyne ka hari guru. A guru mo yoy kulu se.

²¹Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta teekonna lasknud korda minna või mitte.

²¹ Kala bora na mo sinji wandiya gaa ka dangay siw! ka guna. A ga ba nga ma bay hala Rabbi na nga dirawo boriyandi, wala manti yaadin no.

²²Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt,

²² A go no, saaya kaŋ yoy haŋ ka ban, bora na wura hanga korbayyaŋ sambu, sekel* jare tiŋay wane, da wura kambe guuru hinka, sekel way tiŋay waneyaŋ.

²³ning küsis: 'Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! On su isa kojas meile ööbimispaika?'

²³ A ne: «Ay ga ni ŋwaaray, ma ci ay se, ni ya may ize no? Nangu go no ni baaba windo ra kaŋ iri ga zumbu no?»

²⁴Ja ta vastas temale: 'Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja tütar.'

²⁴ A ne a se: «Ay ya Betuwel kaŋ ga ti Milka ize kaŋ a hay Nahor se din ize no.»

²⁵Ta ütles temale veel: 'Niihästi õlgi kui muud loomasööta on meil küllalt, ööbimispaikki on olemas.'

²⁵ A ne a se mo: «Iri gonda subu nda kobto kaŋ ga wasa, da nangu kaŋ araŋ ga zumbu mo.»

²⁶Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette

²⁶ Kala albora na nga boŋ ye ganda ka sududu Rabbi se.

²⁷ning ütles: 'Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kes mu isandale ei ole keelanud oma heldust ja tõde! Issand on mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!'

²⁷ A ne: «I ma Rabbi, ay koyo Ibrahim wane Irikoyo sifa, kaŋ mana fay da bakaraw da nga cimo mo ay koyo Ibrahim se. Waato kaŋ ay go fonda ra, Rabbi furo ay jine ka kaa hala ay windikoyo nya-izey do.»

²⁸Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud.

²⁸ Kala wandiya zuru ka koy ka sanney din ci nga nya-izey se.

²⁹Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe juurde allikale.

²⁹ Rabeka gonda arme fo kaŋ maa Laban. Laban mo zuru ka fatta ka koy bora do, dayo boŋ.

³⁰Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: 'Nõnda rääkis mulle see mees,' - siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see seisis kaamelite juures allikal.

³⁰ Saaya kaŋ a di hanga korbayey da guurey nga waymo kambey gaa, saaya kaŋ a maa nga waymo Rabeka sanney kaŋ a ne: « Ya-cine no bora salaŋ ay se,» kal a koy bora do. A go ga kay yoy jarga, dayo boŋ.

³¹Ja ta ütles: 'Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga.'

³¹ Laban ne: «Ya nin Rabbi albarkanta, ma furo ka kaa. Ifo se no ni goono ga kay taray? Ay jin ka fuwo hanse, da nangu mo yoy se.»

³²Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja temaga kaasas olevate meeste jalgade pesemiseks.

³² Kala bora furo windo ra. Laban na yoy jarawey zumandi, a na subu nda kobto daŋ yoy se, da hari mo bora cey nyunyaŋ se, da borey kaŋ yaŋ go a banda cey mo se.

³³Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: 'Ma ei söö enne, kui ma oma asja olen rääkinud.' Ja talle vastati: 'Räägi!'

³³ I kande a se ŋwaari a ma ŋwa. Amma a ne: «Ay si ŋwa kala nd'ay n'ay kaayaŋo sabaabo ci jina.» Laban mo ne: «Ma salaŋ.»

³⁴Siis ta ütles: 'Mina olen Aabrahami sulane.

³⁴ Bora ne: «Ay ya Ibrahim bannya no.»

³⁵Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks saanud: ta on temale andnud lambaid, kitsi ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja teenijaid, kaameleid ja eesleid.

³⁵ A ne koyne: «Rabbi n'ay koyo albarkandi gumo, hal a te boro beeri. A n'a no feeji kuruyaŋ da hawyaŋ da nzarfu da wura, da tamyaŋ, alboro nda wayboro, da yoyaŋ da farkayyaŋ.

³⁶Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on.

³⁶ Ay koyo wando Saharatu mo na ize alboro hay ay koyo se a zeena ra. A se no a na hay kulu kaŋ go nga se no.

³⁷Ja mu isand vannutas mind, öeldes: Sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan,

³⁷ Ay koyo mo n'ay daŋ zeyaŋ ka ne: ‹Ma si wande sambu ay izo se Kanaanancey wayborey ra, kaŋ yaŋ laabo ra ay go da goray,

³⁸vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt võtma naise mu pojale!

³⁸ amma ni ma koy ay baaba windo ra, ay dumey do, ka wande sambu ay izo se.›

³⁹Aga mina ütlesin oma isandale: Võib-olla naine ei tule minuga?

³⁹ Ay mo, ay ne ay koyo se: ‹Hambara waybora s'ay gana.›

⁴⁰Siis ta vastas mulle: Issand, kelle palge ees ma olen käinud, läkitab oma ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast.

⁴⁰ A ne ay se: ‹Rabbi kaŋ jine ay go ga dira ga nga malayka donton ni banda. Nga no ga fonda boriyandi ni se. Ni ga wande sambu ay izo se mo ay dumey ra, ay baaba windo ra.

⁴¹Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba.

⁴¹ Waati din gaa no ni ga hanan ay zeyaŋo kaŋ ni ze ay se din gaa. Amma da ni koy ay dumey do, i wangu ni se, ni hanan ay zeyaŋo gaa nooya.›

⁴²Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kui sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida ma käin,

⁴² To. Hunkuna kaŋ ay to dayo me gaa, ay ne: Ya Rabbi, ay koy Ibrahim Irikoyo, hunkuna da ni ga fonda kaŋ ay ga gana boriyandi,

⁴³siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb vett viima ja ma temale ütlen: Anna mulle oma kruusist pisut vett juua!

⁴³ guna, ay neeya ga kay dayo wo boŋ. Ma naŋ a ma ciya wandiya kaŋ ga fatta ka hari guru, kaŋ se ay ga ne: Ay ga ni ŋwaaray, m'ay no ni foobo haro gaa kayna, ay ma haŋ,

⁴⁴ja kui tema mulle vastab: Joo ise, ja ma ammutan ka su kaamelitele!, siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu isanda pojale.

⁴⁴ nga mo ma ne ay se: ‹Ni ma haŋ. Ay ga kaa ni yoy mo se›, naŋ a ma ciya waybora kaŋ ni waadu ay koyo izo se no.

⁴⁵Veel enne kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks alla allika juurde ning ammutas vett. Ja ma ütlesin temale: Anna mulle juua!

⁴⁵ Hal ay ga salaŋ ka ban ay bina ra, kala Rabeka kaa da nga foobo nga jasa gaa. A do dayo do ka hari kaa. Ay mo ne a se: ‹Ay ga ni ŋwaaray, ay no ay ma haŋ.›

⁴⁶Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! Ja mina jõin ning tema jootis mu kaameleid.

⁴⁶ Nga mo, a waasu ka nga foobo zumandi nga jasa gaa ka ne: ‹Ma haŋ. Ay ga ni yoy mo no, i ma haŋ.› Ay haŋ. A na yoy mo haŋandi.

⁴⁷Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: Kelle tütar sa oled? Ja tema vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele,

⁴⁷ Ay n'a hã ka ne: ‹Ni ya may ize no?› A ne nga ya Betuwel, Nahor izo kaŋ Milka hay a se din ize no. Kal ay na korbay daŋ a niina gaa, guurey mo a kambey gaa.

⁴⁸kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma isanda Aabrahami Jumalat, kes mind oli juhatanud õigele teele, et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale.

⁴⁸ Waato din gaa ay n'ay boŋ sumbal ka sududu Rabbi se. Ay na Rabbi, ay koy Ibrahim Irikoyo sifa, nga kaŋ furo ay jine fonda kaŋ ga saba ra, za kaŋ mo ay ga du ka konda ay koyo kayne izo a izo se.

⁴⁹Ja kui te nüüd tahate osutada heldust ja truudust mu isandale, siis öelge mulle. Aga kui mitte, öelge sedagi mulle, ja ma pöördun siis kas paremat või vasakut kätt!'

⁴⁹ Sohõ, d'araŋ ga booriyaŋ da cimi te ay koyo se, wa ci ay se. Da manti yaadin mo no, araŋ ma ci ay se zama ay ma bare kambe ŋwaari gaa wala kambe wow gaa.»

⁵⁰Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: 'Issandalt on see asi alguse saanud. Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head.

⁵⁰ Saaya din Laban da Betuwel tu a se ka ne: «Hayo wo, Rabbi do no a fun. Iri wo si hin ka salaŋ ni se ilaalo wala ihanno.

⁵¹Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!'

⁵¹ Guna, Rabeka neeya ni jine. M'a sambu a ma koy ka ciya ni koyo izo se wande, danga mate kaŋ Rabbi ci.»

⁵²Kui Aabrahami sulane kuulis nende sõnu, siis ta kummardas maani Issanda ees.

⁵² A ciya mo, waato kaŋ Ibrahim bannya maa i sanno, kala a sududu Rabbi se hala ganda.

⁵³Ja sulane võttis välja hõbe- ja kuldriistad ja riided ning andis Rebekale; ka tema vennale ja emale andis ta kalleid asju.

⁵³ Bannya mo na taalam jinayyaŋ kaa taray: nzarfu nda wura wane yaŋ, da bankaarayyaŋ, ka no Rabeka se. A na nooyaŋ no armo da nyaŋo mo se kaŋ yaŋ nooru ga baa.

⁵⁴Siis nad sõid ja jõid, tema ja mehed, kes koos temaga olid, ja nad ööbisid seal. Aga hommikul, kui nad olid tõusnud, ütles ta: 'Saatke mind nüüd mu isanda juurde!'

⁵⁴ Woodin banda no i ŋwa i haŋ, nga nda alborey kaŋ yaŋ kaa a banda. I kani noodin. Kaŋ mo bo, susuba ra kaŋ i tun, kal a ne: «W'ay sallama, ay ma ye ay koyo do.»

⁵⁵Aga tütarlapse vend ja ema vastasid: 'Jäägu tütarlaps veel mõneks ajaks, kas või kümneks päevakski meie juurde. Siis sa võid minna.'

⁵⁵ Kala wandiya armo da nyaŋo ne: «Wa naŋ wandiya ma te jirbiyaŋ iri do, baa jirbi way cine, gaa a ma koy.»

⁵⁶Kuid tema ütles neile: 'Ärge mind viivitage, sest Issand on lasknud mu teekonna korda minna. Saatke mind teele, et saaksin minna oma isanda juurde!'

⁵⁶ Bannya ne i se: «Araŋ ma s'ay gaay, za kaŋ Rabbi n'ay fonda boriyandi. W'ay sallama ya koy ay koyo do.»

⁵⁷Siis nad ütlesid: 'Me kutsume tütarlapse ja küsime tema suust.'

⁵⁷ I ne: «To. Naŋ iri ma wandiya ce ka maa a me ra.»

⁵⁸Ja nad kutsusid Rebeka ning küsisid temalt: 'Kas tahad minna koos selle mehega?' Ja ta vastas: 'Ma lähen!'

⁵⁸ I na Rabeka ce ka ne a se: «Ni ga koy boro wo banda, wala?» A ne: «Ay ga koy.»

⁵⁹Siis nad saatsid ära oma õe Rebeka ja tema imetaja, ja Aabrahami sulase ja tema mehed.

⁵⁹ Yaadin cine no i na ngey waymo Rabeka sallama nd'a, nga da nga gaaykwa, da Ibrahim bannya, da nga borey.

⁶⁰Ja nad õnnistasid Rebekat ning ütlesid temale: 'Õeke, sinust tulgu tuhat korda kümme tuhat, ja sinu sugu vallutagu oma vihameeste väravad!'

⁶⁰ I na albarka gaara Rabeka se. I ne a se: «Ni ya iri kayne no. Ni ma te boro zambar hala dubu-dubu se nya. Ni banda ma du ngey ibarey kwaara meyey ka tubu.»

⁶¹Siis Rebeka ja tema tüdrukud tõusid, istusid kaamelite selga ning järgnesid mehele. Nõnda võttis sulane Rebeka ja läks.

⁶¹ Rabeka tun mo, nga nda nga wandiyey. I kaaru yoy boŋ ka bora gana. Bannya mo na Rabeka sambu ka dira.

⁶²Iisak aga oli tulemas Lahhai-Roi kaevu poolt, sest ta elas Lõunamaal.

⁶² Isaka kaa ka fun dayo do haray kaŋ maa «Irikoy Fundikoono Kaŋ Go G'ay Guna», zama Negeb* laabo ra n'a go da goray.

⁶³Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema; ja kui ta oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tulid kaamelid.

⁶³ Han fo wiciri kambu, Isaka fatta ka koy saajo ra ka fongu. A na nga boŋ sambu ka guna, kala yoy go ga kaa.

⁶⁴Kui Rebeka oma silmad üles tõstis ja nägi Iisakit, siis ta laskus kaameli seljast

⁶⁴ Rabeka na nga boŋ sambu. Saaya kaŋ a di Isaka, a zumbu ka fun ywa boŋ.

⁶⁵ning küsis sulaselt: 'Kes on see mees, kes meile väljal vastu tuleb?' Ja sulane vastas: 'See on mu isand!' Siis Rebeka võttis loori ja kattis ennast.

⁶⁵ Zama a na bannya hã no ka ne: «May no boro wo kaŋ go ga kaa batama gaa g'iri kubay?» Kala bannya ne: «Ay koyo no.» Rabeka na nga zaara sambu ka bangum.

⁶⁶Ja sulane jutustas Iisakile kõigest, mis ta oli teinud.

⁶⁶ Bannya mo ci Isaka se hay kulu kaŋ nga te.

⁶⁷Ja Iisak viis Rebeka oma ema Saara telki; ja ta võttis Rebeka, see sai tema naiseks ja ta armastas teda. Nõnda leidis Iisak troosti pärast oma ema surma.

⁶⁷ Isaka kande wayhiijo nga nya Saharatu kuuru fuwo ra. A na Rabeka sambu k'a ciya nga wande, a ga ba r'a mo. Yaadin no Isaka du kunfayaŋ d'a, nga nyaŋo buuyaŋ banda.