¹Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: 'Mu poeg!' Ja see vastas temale: 'Siin ma olen!'

¹ I go no mo, waato kaŋ Isaka zeen, a moy te kubay kal a si di, kal a na nga ize hay-jina Isuwa ce ka ne a se: «Ay izo.» Izo mo tu a se ka ne: «Ay neeya.»

²Ja ta ütles: 'Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.

² Baabo ne: «Guna, sohõ ay zeen. Ay buuyaŋ zaaro mo, ay s'a bay.

³Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!

³ Day sohõ, ay ga ni ŋwaaray, ma ni tonga da ni birawo sambu. Ma koy saajo ra ka ganji ham ceeci.

⁴Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!'

⁴ Ni ma maafe kaano te kaŋ ay ga ba, ka kande ay se. Ay ma ŋwa, ay bina ma albarka gaara ni se za ay mana bu.»

⁵Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,

⁵ Rabeka mo go ga hangan ka maa haŋ kaŋ Isaka goono ga ci nga izo Isuwa se. Isuwa koy gaway saajo ra ka ganji ham ceeci ka kande.

⁶siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: 'Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:

⁶ Kala Rabeka ci nga izo Yakuba se ka ne: «Guna, ay maa haŋ kaŋ ni baaba ci ni beere Isuwa se

⁷Too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issanda ees õnnistan, enne kui ma suren.

⁷ ka ne: ‹Ma kand'ay se ganji ham, ka maafe kaano te ay se ay ma ŋwa, ay ma albarka gaara ni se Rabbi jine za ay mana bu.›

⁸Ja nüüd, mu poeg, kuula mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:

⁸ Sohõ, ay izo, ma hangan ay se. Ma laakal daŋ ka te haŋ kaŋ ay ci ni se:

⁹mine karja juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.

⁹ Ma koy hinciney kuro ra ka hincin ize hanno hinka di. Ay mo ga maafe te mate kaŋ cine ga kaan ni baaba se.

¹⁰Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks, enne kui ta sureb!'

¹⁰ Ni ga kond'a ni baaba se a ma ŋwa ka albarka gaara ni se, za a mana bu.»

¹¹Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: 'Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.

¹¹ Yakuba ne nga nyaŋo se: «Guna, ay beere Isuwa, a gaahamo kulu gonda hamniyaŋ, ay mo ga yuttu.

¹²Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse.'

¹² Hambara ay baaba g'ay ham, a g'ay ciya tangarikom. Yaadin gaa ay ga kande laaliyaŋ ay boŋ gaa nooya, manti albarka.»

¹³Aga ta ema ütles talle: 'Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuula ainult mu sõna ja mine too mulle!'

¹³ Nyaŋo ne a se: «Ay izo, laaliyaŋo din ma kaa ay gaa. Ni ya, ma hangan day ka te haŋ kaŋ ay ci ni se. Ma koy kand'ey ay se.»

¹⁴Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.

¹⁴ Yakuba koy k'i di ka kande nga nyaŋo se. Nga mo na maafe te mate kaŋ cine ga kaan baabo se.

¹⁵Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.

¹⁵ Rabeka na nga hay-jina Isuwa bankaarayey kaŋ yaŋ go no fuwo ra sambu, wo kaŋ yaŋ ga boori ka bisa i kulu. A n'i daŋ nga ize koda Yakuba gaa.

¹⁶Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.

¹⁶ A na hincin izey kuurey mo daŋ a kambey gaa, d'a jinda gaa mo, naŋ kaŋ sinda hamni.

¹⁷Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,

¹⁷ Maafe kaana da buuro kaŋ a soola mo, a n'i daŋ nga izo Yakuba kambe ra.

¹⁸ja see läks oma isa juurde ning ütles: 'Mu isa!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?'

¹⁸ Nga mo kaa nga baabo do ka ne: «Ay baaba.» Nga mo ne: «Ay neeya. Nin no may, ay izo?»

¹⁹Ja Jaakob ütles oma isale: 'Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

¹⁹ Yakuba mo ne nga baabo se: «Ay no, ni hay-jina Isuwa. Ay te mate kaŋ cine ni ci ay se din. Ay ga ni ŋwaaray, ma tun ka goro ka ŋwa ay ŋwaaro gaa, hala ni bina ma albarka gaara ay se.»

²⁰Aga Iisak küsis oma pojalt: 'Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?' Ja tema vastas: 'Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette.'

²⁰ Isaka mo ne nga izo se: «Mate no ni te ka du a da waasi ya-cine, ay izo?» Nga mo ne: «Rabbi ni Irikoyo no k'ay no saaya.»

²¹Siis Iisak ütles Jaakobile: 'Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?'

²¹ Isaka binde ne Yakuba se: «Ay ga ni ŋwaaray, ay izo, ni ma kaa ka maan zama ay ma ni ham, hala nda cimi ni ya ay izo Isuwa no, wala manti nga no.»

²²Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: 'Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!'

²² Kala Yakuba koy ka maan nga baaba Isaka do, nga mo n'a ham. A ne: «Jinda ya Yakuba jinde no, amma kambey Isuwa kambey no.»

²³Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.

²³ A mana fayanka ka bay, zama a kambey gonda hamni, mate kaŋ Isuwa kambey go d'a. Yaadin cine no a na albarka gaara nd'a a se.

²⁴Ta küsis veel kord: 'Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?' Ja ta vastas: 'Olen!'

²⁴ A ne: «Hala cimi mo no, ni ya ay izo Isuwa no?» Yakuba ne: «Ay day no.»

²⁵Siis ta ütles: 'Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!' Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale veini, ja ta jõi.

²⁵ Kala Isaka ne: «M'a maanandi ay do, ay mo g'ay izo ŋwaari kaana ŋwa, hal ay bina ma ni albarkandi.» A n'a maanandi a do, nga mo ŋwa. Yakuba kand'a se duvan*, a haŋ mo.

²⁶Seejärel ütles ta isa Iisak temale: 'Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!'

²⁶ Waato din gaa baabo Isaka ne a se: «Ni ma kaa ka maan sohõ, k'ay garbey sunsum, ay izo.»

²⁷Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: 'Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!

²⁷ Kala Yakuba kaa ka maan k'a garbey sunsum. Baabo mo n'a bankaarayey mani ka maa hawo. A na albarka gaara a se ka ne: «Guna, ay izo hawo ga hima fari fo haw, wo kaŋ Rabbi na albarka daŋ a gaa.

²⁸Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini!

²⁸ Naŋ Irikoy ma ni no beene harandaŋ da ndunnya maafe, masangu nda reyzin* hari mo da yulwa.

²⁹Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!'

²⁹ Dumi-dumey ma may ni se, yawey mo ma sumbal ni jine. Ni ma ciya bonkooni ni dumey boŋ, ni nya izey mo ma sumbal hala ganda ni jine. Laalante no boro kulu kaŋ ga ni laali, albarkante no boro kaŋ ga ni albarkandi.»

³⁰Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob oli just ära läinud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.

³⁰ A ciya mo, waato kaŋ Isaka na albarka gaara Yakuba se ka ban, a mana gay kaŋ Yakuba fatta ka fun nga baabo Isaka jine, kal a beero Isuwa kaa ka fun nga fooyaŋo do.

³¹Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: 'Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

³¹ A na maafe kaana te mo ka kand'a nga baabo do ka ne nga baabo se: «Ay baaba, ma tun ka ŋwa ni izo fooyaŋ hamo gaa, zama ni bina ma albarka gaara ay se.»

³²Aga tema isa Iisak küsis temalt: 'Kes sa oled?' Ja ta vastas: 'Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!'

³² Baabo Isaka binde ne a se: «Ifo? Nin no may?» Nga mo ne: «Ay no ni izo, ni hay-jina Isuwa.»

³³Siis Iisak värises väga suurest ärritusest ja ütles: 'Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!'

³³ Kala Isaka jijiri gumo-gumo ka ne: «May? May no bora kaŋ na fooyaŋ hamo sambu ka kand'ay se, hal ay n'a kulu ŋwa za ni mana kaa. Ay na albarka gaara a se, a ga ciya albarkante mo.»

³⁴Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: 'Õnnista ka mind, mu isa!'

³⁴ Waato kaŋ Isuwa maa nga baabo sanney, a soobay ka kaati nda hẽeni fotto, ka ne nga baabo se: «Ya nin ay baaba, m'ay no albarka, ay mo!»

³⁵Aga ta vastas: 'Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse.'

³⁵ Amma Isaka ne: «Ni kayne kaa da hiila ka ni albarka sambu.»

³⁶Siis ta ütles: 'Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!' Ja ta küsis: 'Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?'

³⁶ Isuwa ne: «Manti i n'a maa daŋ Yakuba? Guna ce hinka neeya kaŋ a n'ay tuti k'ay kayyaŋ nango ta. A n'ay hay-jinetara ta, sohõ mo a n'ay albarka ta. Ni mana baa albarka kayna jisi ay se no?»

³⁷Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: 'Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja veiniga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?'

³⁷ Isaka tu a se ka ne: «Guna, ay n'a daŋ a ma ciya ni koy. Ay n'a nya izey kulu no a se a m'i may. Ay na masangu nda reyzin hari no a se. Sohõ, ifo n'ay ga hin ka te ni se, ay izo?»

³⁸Ja Eesav ütles oma isale: 'Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!' Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.

³⁸ Isuwa ne nga baabo se: «Ya ay baaba, albarka folloŋ hinne no ni se? Ay baaba, ay no albarka, ay mo.» Kala Isaka na jinde sambu ka hẽ.

³⁹Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: 'Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt.

³⁹ Kala baabo Isaka na sanney wo ci ka ne: «Ni nangoray si du ndunnya maafe, a si du beene harandaŋ.

⁴⁰Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama. Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast.'

⁴⁰ Kala ni ma funa nda ni takuba, kala ni ma ye ni kayne se ganda. A ga ciya mo, waati kaŋ ni ga koma a se, ni ga du k'a calo* foobu ka kaa ni jinda gaa.»

⁴¹Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: 'Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!'

⁴¹ Isuwa na konnari jisi nga bina ra Yakuba se, zama baabo na Yakuba no albarka. A go ga ne nga bina ra: «Ay baaba buuyaŋ zaaro go ga maan. Waato din gaa no ay g'ay kayno Yakuba wi.»

⁴²Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: 'Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab.

⁴² I koy ka sanney din kaŋ a hay-jina Isuwa ci dede Rabeka se, nga mo donton ka nga koda Yakuba ce. A ne a se: «Guna, ni beere Isuwa go ga miila nga ma bana ni gaa ka ni wi.

⁴³Aga nüüd, mu poeg, kuula mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse

⁴³ Sohõ ay izo, ma hangan ay sanney se: Tun ka koy ay arme Laban do ka tugu; Haran kwaara no a go.

⁴⁴ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,

⁴⁴ Ma goro noodin alwaatiyaŋ hala ni beero bina ma zumbu,

⁴⁵kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?'

⁴⁵ hala ni beero futa ma ban a gaa, hal a ma dinya haŋ kaŋ ni te nga se. Waato din gaa ay ga ye ka kande nin fu. Ifo se no ay ga di araŋ boro hinka kulu mursay zaari folloŋ?»

⁴⁶Ja Rebeka ütles Iisakile: 'Ma olen elust tüdinud hetitaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetitaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?'

⁴⁶ Rabeka ci Isaka se ka ne: «Ay farga nd'ay fundo Hetance wayborey sabbay se. Da Yakuba mo na wande sambu Hetu ize wayey ra, sanda laabo wandiyey dumi nooya, ifo no fundi ga hanse ay se koyne?»