¹Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina.

¹ Jiiro kaŋ ra bonkoono Uzziya bu din no ay di Koy Beero go ga goro karga boŋ kaŋ go hala beene, a bankaaray meyo mo na fuwo kulu kubay.

²Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas.

² A boŋ do sifayaŋ malaykayaŋ goono ga kay, i afo kulu gonda fata iddu. Fata hinka no afo kulu ga nga moyduma daabu nd'a, fata hinka no a ga nga cey daabu nd'a, fata hinka mo no a ga deesi nd'a.

³Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: 'Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!'

³ Afo mo g'afo ce ka ne: «Hananyankoy, Hananyankoy, Hananyankoy no Rabbi Kundeykoyo! Ndunnya kulu go toonante nd'a darza.»

⁴Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.

⁴ Fu meyey bundey tiksey zinji-zinji waati kaŋ i maa ceekwa jinda, fuwo mo to da dullu.

⁵Ja ma ütlesin: 'Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.'

⁵ Waato din gaa no ay ne: «Kaari ay! ay halaci, za kaŋ ay ya boro no kaŋ me-kuurey si hanan. Ay goono ga goro mo boroyaŋ game ra kaŋ me-kuurey si hanan. A go mo ay moy di Koy Beero, Rabbi Kundeykoyo.»

⁶Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud.

⁶ Gaa no sifayaŋ malaykey din ra afo tun ka kaa ay do. A gonda danj'ize ga gaay nga kambe ra kaŋ a sambu nda kambu feema ra.

⁷Ja ta puudutas mu suud ning ütles: 'Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.'

⁷ A n'ay meyo ham d'a ka ne: «Guna, woone lamba ni me-kuurey gaa. I na ni taalo tuusu, i na ni zunubey yaafa mo.»

⁸Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: 'Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?' Ja ma ütlesin: 'Vaata, siin ma olen, läkita mind!'

⁸ Kal ay maa Koy Beero jinde kaŋ goono ga ne: «May no ay ga donton, may mo no ga koy iri se?» Waato din gaa ay ne: «Ay neeya, ni m'ay donton.»

⁹Ja tema ütles: 'Mine ja ütle sellele rahvale: Kuuldes kuulete ega mõista; nähes näete ega taipa!

⁹ Nga mo ne: «Ma koy ka ci dumo wo se ka ne: Maayaŋ ra, araŋ ga maa, amma araŋ si faham. Gunayaŋ ra mo, araŋ ga di, amma araŋ si fayanka.

¹⁰Tee tuimaks selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega paraneks!'

¹⁰ Ni ma naŋ dumo wo biney ma te tijina, M'i hangey sandandi, M'i moy daabu zama i ma si di da ngey moy, I ma si maa da ngey hangey, I ma si faham da ngey biney, I ma si ye ka bare ay do hal i ma du baani mo.»

¹¹Aga mina küsisin: 'Kui kauaks, Issand?' Ja tema vastas: 'Kuni linnad on rüüstatud, elanikest ilma, kojad inimtühjad, põllud laastatud kõrbeks

¹¹ Waato din gaa ay ne: «Ya ay Koyo, hala waatifo no?» Kal a tu ka ne: «Hala kwaara beerey ma ciya kurmuyaŋ kaŋ goroko si i ra, Hala boro ma si bara windey ra, Hala farey ma bare ka te saaji parkatak.

¹²ja Issand on saatnud inimesed kaugele ning palju sööti on jäänud keset maad.

¹² Hala mo Rabbi ma borey moorandi, Kurmey mo ma baa laabo bindo ra.

¹³Ja kui seal veel alles jääb kümnes osa, siis seegi põletatakse ära, nagu terebint või tamm, millest langedes jääb järele känd. Aga ta känd on püha seeme.'

¹³ Amma hala hõ laabo boro way kulu ra boro fo ga cindi. Cindo bumbo, danji ga ye k'a ŋwa, A ga hima sanda boosay nya, Wala shen tuuri nya cine, Kaŋ tiksa ga cindi d'i n'a beeri. Yaadin cine no, dumi hananta ga ti cindo tiksa.»