¹Issanda sõna, mis tuli Joelile, Petueli pojale:

¹ Rabbi sanno kaŋ kaa Yowel Petuwel izo do neeya:

²'Kuulge seda, vanemad, ja pange tähele, kõik maa elanikud! Kas seesugust on sündinud teie päevil või teie vanemate päevil?

² Ya arkusey, wa maa woone, Ya araŋ kulu laabo ra gorokoy, wa hanga jeeri mo: D'a ta day, woone dumi te araŋ jirbey ra, Wala mo araŋ kaayey jirbey ra?

³Jutustage sellest oma lastele ja teie lapsed oma lastele ja nende lapsed tulevastele põlvedele:

³ Wa baaru wo ci araŋ izey se, Araŋ izey mo m'a ci ngey izey se, I izey mo hala zamana kaŋ ga kaa se:

⁴mis jäi üle röövikuist, selle sõid rohutirtsud; ja mis jäi üle tirtsudest, selle sõid vastsed; ja mis jäi üle vastseist, selle sõid mardikad.

⁴ Haŋ kaŋ do bi cindi, do cira n'a ŋwa. Haŋ kaŋ do cira cindi, maram-fanda n'a ŋwa. Haŋ kaŋ maram-fanda cindi, kaanayze n'a ŋwa.

⁵Ärgake, te joobnud, ja nutke, ulguge, kõik veinijoojad, veinivirde pärast, et see on kadunud teie suust!

⁵ Ya araŋ, baji hankoy, wa tun jirbi gaa ka hẽ! Ya araŋ kulu, duvan* hankoy, wa kaati! Duvaŋo kaŋ ga kaan sabbay se, Zama i n'a kosu ka kaa araŋ meyey gaa.

⁶Sest mu maa kallale on tulnud vägev ja arvutu rahvas: ta hambad on lõvi hambad ja tal on emalõvi lõualuud.

⁶ Zama dumi fo kaaru ka kaa ay laabo ra, Gaabikooni no, i baayaŋ sinda me, I hinjey mo, muusu beeri hinjeyaŋ no, I workondey mo, muusu way workonduyaŋ no.

⁷Ta on rüüstanud mu viinapuu tühjaks ja murdnud mu viigipuu katki; ta on koorinud selle koguni paljaks, nii et see on valge ja raagus.

⁷ A n'ay reyzin* tiksa halaci, A n'ay jeejay* nya dumbu ka te dubi, A n'a foobu k'a furu, a kambey kwaaray.

⁸Nuta nagu neitsi, kel kotiriie üll, oma peigmehe pärast!

⁸ Araŋ ma baray danga wandiyo kaŋ bangum da bufu zaara a kurnye sintina buuyaŋo sabbay se.

⁹Roa- ja joogiohver on kadunud Issanda kojast, preestrid, Issanda teenrid, leinavad.

⁹ Zama ŋwaari sargay da haŋyaŋ sargay ban Rabbi windo ra, Alfagey, Rabbi goy-teerey goono ga baray mo.

¹⁰Põllud on laastatud, muld leinab, sest vili on rüüstatud, vein ikaldunud, õli lõppenud.

¹⁰ Faro hasara, laabo go ga baray, Zama ntaaso halaci, reyzin hari koogu, Jiyo mo go ga gaze.

¹¹Põllumehed on jäänud häbisse, viinamäe aednikud halisevad nisu ja odra pärast, sest saak on hävinud.

¹¹ Ya araŋ, alfarey, haawi ma araŋ di, Ya araŋ, reyzin kali goy-izey, wa kaati alkama nda sayir* sabbay se, Zama fari albarka sara.

¹²Viinapuud on äpardunud ja viigipuud närbunud, granaatõunapuu, samuti palm ja õunapuu - kõik puud on kuivanud; tõesti, rõõm on häbiga lahkunud inimlaste juurest.

¹² Reyzin nya suugu, jeejay nya mo jaŋ hari, Garenad* nya da dabiina nya da pom* nya, I kulu koogu danga kali ra tuuri nyaŋey kulu cine. Daahir no bine kaani ban Adam-izey biney ra.

¹³Vöötage endid ja leinake, preestrid, kurtke, altari teenrid! Minge sisse, veetke öö kotiriideis, minu Jumala teenrid, sest teie Jumala kojast on kõrvaldatud roa- ja joogiohver!

¹³ Ya araŋ, alfagey, wa guddu nda bufu zaara ka hẽ! Ya araŋ, sargay feema goy-teerey, araŋ ma kaati! Ya ay Irikoyo goy-teerey, Araŋ ma kaa ka kani cino me-a-me bufu zaarayaŋ ra! Zama ŋwaari sargay da haŋyaŋ wane, I n'i ganji araŋ Irikoyo windo ra.

¹⁴Pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek, koguge vanemad ja kõik maa elanikud Issanda, oma Jumala kotta ja kisendage Issanda poole!

¹⁴ Araŋ ma mehaw jirbiyaŋ fe, Araŋ ma marga jama margu, sududuyaŋ wane. Wa arkusey da laabo gorokoy kulu margu i ma kaa Rabbi araŋ Irikoyo windo ra, I ma soobay ka hẽ Rabbi gaa.

¹⁵Oh seda päeva! Sest Issanda päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt.

¹⁵ Kaari zaaro! zama Rabbi zaaro tooyaŋ maan. A ga zumbu ka fun Hina-Kulu-Koyo do danga halaciyaŋ cine.

¹⁶Eks ole meie silme eest kadunud toidus, meie Jumala kojast rõõm ja hõiskamine?

¹⁶ Manti i na ŋwaari kosu no ka kaa iri jine? Oho, bine kaani da farhã iri Irikoyo windo ra, Manti i ban bo?

¹⁷Seemneivad mulla all on tahkunud kõvaks, tagavarad on rüüstatud; aidad on lammutatud, sest vili on ikaldunud.

¹⁷ Dumar'izey go ga suugu bunga ra, Barmay go koonu, buwey mo, i n'i bagu-bagu, Zama ntaaso si no.

¹⁸Kuidas küll loomad ägavad, veisekarjad on arust ära, sest neil pole karjamaad. Ka lambakarjad on hävimas.

¹⁸ Ma maa day almaney durayyaŋo, Haw kurey mo go ga toray-toray zama subu si no. Oho, feeji kurey mo go ga taabi haŋ.

¹⁹Ma kisendan sinu poole, Issand, sest tuli on neelanud kõrbe rohumaad ja leek on kõrvetanud kõik metsapuud.

¹⁹ Ya Rabbi, ni gaa no ay g'ay jinda sambu, Zama danji na kuray nangey ŋwa saajo ra. Danji beela mo na saajo tuurey kulu ton.

²⁰Metsloomadki igatsevad sind, sest veeojad on kuivanud ja tuli on neelanud kõrbe rohumaad.

²⁰ Oho, baa ganji hamey go ga zuka ni gaa, Zama hari zurey koogu, Danji mo na saajo ra kuray nangey ŋwa.