1Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
1 Ya Rabbi, ifo se no ni go ga kay nangu mooro? Ifo se mo no ni go ga tugu taabi alwaati ra?
2Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest, olles kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud.
2 Laalakoyey boŋbeera ra i ga taabante ce kondo ŋwa da waasi. Naŋ i m'i di i me-hawyaŋo kaŋ i saaware din ra.
3Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest ja ahne kirub, põlastab Issandat.
3 Zama laalakoy ga niine jare no nga bina ra bina biniya boŋ, Boro kaŋ ga canse sifa no, kaŋ ga donda Rabbi mo.
4Õel oma ülbuses hoopleb: 'Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!' - need on kõik tema mõtted.
4 Boro laalo, nga niine jareyaŋo ra, A ga ne nga si Irikoy ceeci. A fonguyaŋ kulu si kala noodin, a ma ne way: «Irikoy si no.»
5Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
5 A muraadey go ga feeri waati kulu. Ni ciitey mooru a se beene hal a si du k'i fonnay. A yanjekaarey kulu, a ga me nyatte i gaa no.
6Ta ütleb oma südames: 'Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!'
6 A ga ne nga bina ra: «I si hin k'ay zinji me! Kal a ma koy hala zamaney kulu gaa, taabi si du ay.»
7Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.
7 A meyo to da laaliyaŋ da gulinci da kankami. Zamba nda laala go a deena boŋ.
8Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
8 Kwaara kambey ra gumyaŋ nangey ra no a ga nga goray te, Tuguyaŋ nangu ra a ga borey kaŋ yaŋ sinda taali wi, A goono ga mo cale daŋ ka gazantey guna.
9Ta varitseb salajases paigas nagu lõvi padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tababki tema, tõmmates teda oma võrku.
9 A go ga lamba tuguyaŋ do sanda muusu beeri go nga guuso ra, A goono ga gum zama nga ma taabante di se, A ga taabante di waati kaŋ a n'a zorti nga asuuta ra.
10Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
10 A gungum, a taŋ ka gum, a ce camsey ga gazantey zeeri.
11Ta ütleb oma südames: 'Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!'
11 Nga bine ra a ga ne: «Irikoy dinya, A na nga moyduma tugu, a si di hal abada.»
12Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!
12 Ya Rabbi, ma tun. Ya Irikoy, ma ni kamba sambu. Ma si dinya taabantey gaa.
13Mispärast teotab õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest.
13 Ifo se no laalakoy ga donda Irikoy, Hala nga bina ra a ga ne: «Ni s'ay hã d'a.»?
14Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.
14 _Ya Rabbi|_, ni di, Zama ni go ga laakal da zamba nda taabi, Zama ni m'i bana da ni kamba. Ni do no gazante ga nga boŋ talfi. Nin no ga ti alatuumey gaako.
15Murra katki õelate käsivars, maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
15 Ni ma laalakoyey kambey ceeri. Boro laalo mo, ni m'a laala fisi ka kaa taray hala hay kulu ma si cindi.
16Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.
16 Rabbi wo Koy no hal abada abadin. Dumi cindey halaci a laabo ra.
17Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele,
17 Ya Rabbi, ni maa taabantey muraadey se. Ni g'i biney gaabandi, Ni ga ni hanga jeeri mo hala ni ma maa.
18et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.
18 Ni ma du ka alatuumey da borey kaŋ yaŋ di kankami mo alhakko kaa taray i se. Zama boro kaŋ ga ti ndunnya wo wane, A ma si ye ka humburandi.