¹Sel päeval nuhtleb Issand oma terava, suure ja tugeva mõõgaga Leviatanit, põgenevat madu, ja Leviatanit, keerdunud madu, ja tapab meres oleva lohe.

²Selsamal päeval öeldakse: 'Tore viinamägi, laulge sellest vastastikku!'

³Mina, Issand, olen selle valvur, ma kastan seda igal hetkel, ma valvan öösel ja päeval, et sellele kahju ei tehtaks.

⁴Viha mul enam ei ole. Ent oleks mul tarvis võidelda kibuvitste ja ohakatega, ma astuksin neile vastu, süütaksin kõik põlema.

⁵Või olgu siis, et haaratakse kinni minu kaitsest, tehakse minuga rahu - jah, minuga tehakse rahu.

⁶Tulevasil päevil juurdub Jaakob, Iisrael õitseb ning haljendab ja maailm on täis vilja.

⁷Ons ta teda löönud, nõnda nagu ta lõi tema lööjat, või teda tapnud, nõnda nagu tapeti tema tapjad?

⁸Mõõt mõõdu vastu! Ta lahendas temaga asja teda maapakku saates: ta pühkis ta ära oma tugeva rajuiiliga idatuule päeval.

⁹Seepärast lepitatakse Jaakobi süü nõnda, ja niisugune olgu tema patukustutuse täielik vili: ta peab tegema kõik altarikivid pihustatud lubjakivide sarnaseks; ei tohi tõusta viljakustulpi ega suitsutussambaid.

¹⁰Jah, kindel linn jääb üksi, tühjaks ja mahajäetud karjamaaks, kõrbe sarnaseks. Seal käib vasikas karjas, lebab seal ja näsib paljaks selle raod.

¹¹Kui selle oksad on kuivanud, siis murtakse need; naised tulevad, teevad nendega tuld. Sest see ei ole mõistlik rahvas: seepärast ta Looja ei halasta tema peale ja ta kujundaja ei anna temale armu.

¹²Ja sel päeval sünnib, et Issand rabab viljapäid Frati jõest Egiptuseojani, ja teid, Iisraeli lapsed, korjatakse ükshaaval kokku.

¹³Sel päeval puhutakse suurt sarve ja niihästi need, kes olid kadunud Assurimaale, kui ka need, kes olid pillutatud Egiptusemaale, tulevad ja kummardavad Issandat Jeruusalemmas pühal mäel.