1Vaata, kuningas hakkab valitsema õigluses ja vürstid asuvad juhtima, nagu on kohus.
2Siis on igaüks neist otsekui pelgupaik tuule või ulualune vihmahoo eest, otsekui veeojad põuases paigas, otsekui võimsa kalju vari märga igatseval maal.
3Siis pole nägijate silmad suletud ja kuuljate kõrvad panevad tähele.
4Läbematute süda õpib tundma tõde ja kogelejate keel ruttab selgesti rääkima.
5Jõledat ei hüüta enam õilsaks ja petist ei nimetata auliseks.
6Sest jõle räägib jõledust ja ta süda taotleb nurjatust, et teha jumalavallatust ja rääkida Issanda kohta valet, et näljast hinge lasta nälgida ja janusele keelata jooki.
7Petise relvad on kurjad, ta kavatseb häbitegusid, et hävitada hädalisi valekõnega, isegi kui vaene räägib õigust.
8Aga õilis kavatseb õilsaid asju ja jääb püsima õilsate asjade juurde.
9Muretud naised, tõuske üles, kuulake mu häält; hooletud tütred, kuulake mu kõnet!
10Veel aasta ja mõned päevad, siis te, hooletud, värisete, sest viinamarjalõikusel on lõpp, korjamist enam ei tule.
11Vabisege, muretud, värisege, muretud, värisege, hooletud, riietuge lahti, võtke endid alasti ja vöötage niuded!
12Siis lüüakse endile vastu rindu toredate põldude pärast, viljakate viinapuude pärast,
13minu rahva põllumaa pärast, mis kasvatab kibuvitsu ja ohakaid, jah, kõigi lusthoonete pärast selles ülemeelikus linnas.
14Sest palee jääb maha, linna lärm lakkab, templiküngas ja vahitorn muutuvad igavesti kõledaiks väljadeks, metseeslitele rõõmuks, karjadele karjamaaks,
15kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks.
16Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias.
17Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek.
18Ja mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirimatuis hingamispaigus,
19kui sajab rahet, mets langeb maha ja linn vajub madalusse.
20Õnnelikud olete teie, külvajad kõigi vete ääres, kes te võite härja ja eesli jalga lasta vabalt joosta.