¹Ja järgmisel aastal kuningate sõttamineku ajal läkitas Taavet Joabi ja koos temaga ta sulased ja kogu Iisraeli sõtta, ja nad hävitasid ammonlasi ning piirasid Rabbat; Taavet ise aga jäi Jeruusalemma.

¹It happened, at the return of the year, at the time when kings go out, that David sent Joab, and his servants with him, and all Israel; and they destroyed the children of Ammon, and besieged Rabbah. But David stayed at Jerusalem.

²Ja ühel õhtul, kui Taavet oli tõusnud voodist ja kõndis kuningakoja katusel, nägi ta katuselt ühte naist ennast pesevat; ja naine oli väga ilus.

²It happened at evening, that David arose from off his bed, and walked on the roof of the king’s house: and from the roof he saw a woman bathing; and the woman was very beautiful to look on.

³Kui Taavet läkitas naise kohta teateid pärima, siis öeldi: 'Eks see ole Batseba, Eliami tütar, hett Uurija naine!'

³David sent and inquired after the woman. One said, “Isn’t this Bathsheba, the daughter of Eliam, the wife of Uriah the Hittite?”

⁴Siis Taavet läkitas käskjalad teda tooma. Ja kui ta tuli tema juurde, siis Taavet magas tema juures; naine oli just ennast puhastanud oma roojasusest. Siis läks naine tagasi oma kotta.

⁴David sent messengers, and took her; and she came in to him, and he lay with her (for she was purified from her uncleanness); and she returned to her house.

⁵Ja naine jäi lapseootele; ta läkitas Taavetile teate, öeldes: 'Ma olen lapseootel.'

⁵The woman conceived; and she sent and told David, and said, “I am with child.”

⁶Siis Taavet läkitas Joabile sõna: 'Saada hett Uurija minu juurde!' Ja Joab saatis Uurija Taaveti juurde.

⁶David sent to Joab, “Send me Uriah the Hittite.” Joab sent Uriah to David.

⁷Ja kui Uurija tuli tema juurde, küsis Taavet, kuidas Joabi ja rahva käsi käib ja kuidas on lugu sõjaga.

⁷When Uriah had come to him, David asked of him how Joab did, and how the people fared, and how the war prospered.

⁸Ja Taavet ütles Uurijale: 'Mine alla oma kotta ja pese jalgu!' Uurija läks kuningakojast välja ja temale järgnes kuninga kingitus.

⁸David said to Uriah, “Go down to your house, and wash your feet.” Uriah departed out of the king’s house, and a gift from the king was sent after him.

⁹Aga Uurija heitis magama kuningakoja ukse ette kõigi oma isanda sulaste hulka ega läinud alla oma kotta.

⁹But Uriah slept at the door of the king’s house with all the servants of his lord, and didn’t go down to his house.

¹⁰Kui Taavetile teatati ja öeldi: 'Uurija ei olegi läinud oma kotta', siis Taavet küsis Uurijalt: 'Eks sa ole tulnud teekonnalt? Mispärast sa siis ei ole läinud oma kotta?'

¹⁰When they had told David, saying, “Uriah didn’t go down to his house,” David said to Uriah, “Haven’t you come from a journey? Why didn’t you go down to your house?”

¹¹Aga Uurija vastas Taavetile: 'Laegas ning Iisrael ja Juuda asuvad telkides, ja mu isand Joab ja mu isanda sulased on väljal leeris. Kas mina peaksin siis minema oma kotta sööma ja jooma ja magama oma naisega? Nii tõesti kui sa elad ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei tee seda mitte.'

¹¹Uriah said to David, “The ark, Israel, and Judah, are staying in tents; and my lord Joab, and the servants of my lord, are encamped in the open field. Shall I then go into my house to eat and to drink, and to lie with my wife? As you live, and as your soul lives, I will not do this thing!”

¹²Ja Taavet ütles Uurijale: 'Jää siis ka veel täna siia ja homme saadan ma su ära!' Ja Uurija jäi Jeruusalemma selleks ja järgmiseks päevaks.

¹²David said to Uriah, “Stay here today also, and tomorrow I will let you depart.” So Uriah stayed in Jerusalem that day, and the next day.

¹³Ja Taavet kutsus Uurija, too sõi ja jõi tema juures ja Taavet jootis ta purju; ent õhtul läks Uurija magama oma asemele koos oma isanda sulastega ega läinud alla oma kotta.

¹³When David had called him, he ate and drink before him; and he made him drunk. At evening, he went out to lie on his bed with the servants of his lord, but didn’t go down to his house.

¹⁴Aga hommikul kirjutas Taavet Joabile kirja ning andis selle Uurijale kaasa.

¹⁴It happened in the morning, that David wrote a letter to Joab, and sent it by the hand of Uriah.

¹⁵Ja kirjas oli ta kirjutanud ning öelnud: 'Pange Uurija kõige ägedama tapluse esirinda ja taanduge tema tagant, nõnda et ta lüüakse maha ja sureb!'

¹⁵He wrote in the letter, saying, “Send Uriah to the forefront of the hottest battle, and retreat from him, that he may be struck, and die.”

¹⁶Ja kui siis Joab linna piiras, pani ta Uurija paika, kus ta teadis olevat vahvaid mehi.

¹⁶It happened, when Joab kept watch on the city, that he assigned Uriah to the place where he knew that valiant men were.

¹⁷Ja linna mehed tulid välja ning taplesid Joabi vastu; ja mõned rahva hulgast, Taaveti sulaseist, langesid, ja surma sai ka hett Uurija.

¹⁷The men of the city went out, and fought with Joab. Some of the people fell, even of the servants of David; and Uriah the Hittite died also.

¹⁸Siis Joab läkitas käskjala ja andis Taavetile teada kogu tapluse loo.

¹⁸Then Joab sent and told David all the things concerning the war;

¹⁹Ja ta käskis käskjalga, öeldes: 'Kui oled kuningale jutustanud kogu tapluse loo

¹⁹and he commanded the messenger, saying, “When you have finished telling all the things concerning the war to the king,

²⁰ja kui siis kuninga viha tõuseb ja ta sinult küsib: Mispärast te läksite taplema nõnda linna ligi? Kas te ei teadnud, et nad ammuvad nooli müürilt?

²⁰it shall be that, if the king’s wrath arise, and he asks you, ‘Why did you go so near to the city to fight? Didn’t you know that they would shoot from the wall?

²¹Kes lõi maha Abimeleki, Jerubbeseti poja? Kas mitte üks naine ei visanud müürilt pealmise veskikivi ta peale, nii et ta suri Teebesis? Mispärast läksite nõnda müüri ligi? - siis ütle: Ka su sulane hett Uurija on surnud.'

²¹who struck Abimelech the son of Jerubbesheth? Didn’t a woman cast an upper millstone on him from the wall, so that he died at Thebez? Why did you go so near the wall?’ then you shall say, ‘Your servant Uriah the Hittite is dead also.’”

²²Ja käskjalg läks ning tuli ja jutustas Taavetile kõik, mille pärast Joab teda oli läkitanud.

²²So the messenger went, and came and showed David all that Joab had sent him for.

²³Ja käskjalg ütles Taavetile: 'Et mehed said võimust meie üle, siis tulid nad väljal meile kallale, aga me tõrjusime nad kuni värava suuni.

²³The messenger said to David, “The men prevailed against us, and came out to us into the field, and we were on them even to the entrance of the gate.

²⁴Siis kütid ambusid müürilt su sulaste peale ja kuninga sulaseist said mõningad surma; samuti on surnud ka su sulane hett Uurija.'

²⁴The shooters shot at your servants from off the wall; and some of the king’s servants are dead, and your servant Uriah the Hittite is dead also.”

²⁵Siis Taavet ütles käskjalale: 'Ütle Joabile nõnda: Ärgu olgu see asi su silmis paha, sest mõõk sööb niihästi ühe kui teise! Sõdi aga sina vahvasti linna vastu ja kisu see maha! Julgusta teda nõnda!'

²⁵Then David said to the messenger, “Thus you shall tell Joab, ‘Don’t let this thing displease you, for the sword devours one as well as another. Make your battle stronger against the city, and overthrow it.’ Encourage him.”

²⁶Kui Uurija naine kuulis, et ta mees Uurija oli surnud, siis ta pidas oma abikaasa pärast leinakaebuse.

²⁶When the wife of Uriah heard that Uriah her husband was dead, she made lamentation for her husband.

²⁷Ja kui leinaaeg oli möödunud, siis läkitas Taavet talle järele, võttis ta oma kotta ja ta sai Taaveti naiseks ning tõi temale poja ilmale. Aga see asi, mis Taavet oli teinud, oli Issanda silmis paha.

²⁷When the mourning was past, David sent and took her home to his house, and she became his wife, and bore him a son. But the thing that David had done displeased Yahweh.