1Ja Taavet ütles: 'Kas on veel kedagi, kes Sauli soost on järele jäänud, et ma Joonatani pärast saaksin temale head teha?'
1David said, “Is there yet any who is left of the house of Saul, that I may show him kindness for Jonathan’s sake?”
2Sauli perel oli olnud sulane, Siiba nimi, ja tema kutsuti Taaveti juurde. Kuningas küsis temalt: 'Kas sina oled Siiba?' Ja ta vastas: 'Jah, su sulane on see!'
2There was of the house of Saul a servant whose name was Ziba, and they called him to David; and the king said to him, “Are you Ziba?” He said, “Your servant is he.”
3Ja kuningas küsis: 'Kas ei ole enam kedagi Sauli soost, kellele ma saaksin osutada Jumala heldust?' Ja Siiba vastas kuningale: 'On veel olemas Joonatani poeg, jalust vigane.'
3The king said, “Is there not yet any of the house of Saul, that I may show the kindness of God to him?” Ziba said to the king, “Jonathan has yet a son, who is lame of his feet.”
4Ja kuningas küsis temalt: 'Kus ta on?' Ja Siiba vastas kuningale: 'Vaata, ta on Maakiri, Ammieli poja kojas Lo-Debaris.'
4The king said to him, “Where is he?” Ziba said to the king, “Behold, he is in the house of Machir the son of Ammiel, in Lo Debar.”
5Siis kuningas Taavet läkitas talle järele ja laskis ta tuua Maakiri, Ammieli poja kojast Lo-Debarist.
5Then king David sent, and fetched him out of the house of Machir the son of Ammiel, from Lo Debar.
6Kui Mefiboset, Sauli poja Joonatani poeg, tuli Taaveti juurde, siis heitis ta silmili maha ja kummardas. Ja Taavet ütles: 'Mefiboset!' Ja tema vastas: 'Vaata, su sulane on siin.'
6Mephibosheth, the son of Jonathan, the son of Saul, came to David, and fell on his face, and showed respect. David said, “Mephibosheth.” He answered, “Behold, your servant!”
7Ja Taavet ütles temale: 'Ära karda, sest ma tahan tõesti teha sulle head su isa Joonatani pärast ja anda sulle tagasi kõik su isa Sauli põllud! Ja sa ise saad alaliselt süüa leiba minu lauas.'
7David said to him, “Don’t be afraid of him; for I will surely show you kindness for Jonathan your father’s sake, and will restore to you all the land of Saul your father. You shall eat bread at my table continually.”
8Ja tema kummardas ning ütles: 'Kes olen mina, su sulane, et sa oled vaadanud minusuguse surnud koera peale?'
8He bowed down, and said, “What is your servant, that you should look on such a dead dog as I am?”
9Siis kutsus kuningas Siiba, Sauli sulase, ja ütles temale: 'Kõik, mis on olnud Sauli ja kogu ta soo päralt, olen ma andnud su isanda pojale.
9Then the king called to Ziba, Saul’s servant, and said to him, “All that pertained to Saul and to all his house have I given to your master’s son.
10Sina pead temale maad harima, sina ja su pojad ja su sulased, ja pead temale tooma, et su isanda pojal oleks leiba süüa. Ja Mefiboset, su isanda poeg, sööb alaliselt leiba minu lauas.' Siibal oli viisteist poega ja kakskümmend sulast.
10You shall till the land for him, you, and your sons, and your servants; and you shall bring in the harvest, that your master’s son may have bread to eat: but Mephibosheth your master’s son shall eat bread always at my table.” Now Ziba had fifteen sons and twenty servants.
11Ja Siiba ütles kuningale: 'Nõnda nagu mu isand kuningas oma sulast käsib, nõnda su sulane teeb.' Ja Mefiboset sõi Taaveti lauas nagu üks kuningapoegi.
11Then Ziba said to the king, “According to all that my lord the king commands his servant, so your shall servant do.” So Mephibosheth ate at the king’s table, like one of the king’s sons.
12Ja Mefibosetil oli väike poeg, Miika nimi; ja kõik Siiba koja elanikud olid Mefiboseti sulased.
12Mephibosheth had a young son, whose name was Mica. All that lived in the house of Ziba were servants to Mephibosheth.
13Ja Mefiboset elas Jeruusalemmas, sest ta sõi alaliselt kuninga lauas; ta lonkas mõlemat jalga.
13So Mephibosheth lived in Jerusalem; for he ate continually at the king’s table. He was lame in both his feet.