¹Aga Agrippa ütles Paulusele: 'Sul on luba enese eest rääkida.' Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest:

¹Agrippa said to Paul, “You may speak for yourself.” Then Paul stretched out his hand, and made his defense.

²'Ma loen end õnnelikuks, kuningas Agrippa, et ma võin täna sinu ees enese eest kosta kõige selle kohta, milles juudid mind süüdistavad,

²“I think myself happy, King Agrippa, that I am to make my defense before you this day concerning all the things that I am accused by the Jews,

³sest sina oled kõikide juudi kommete ja vaidlusküsimuste parim tundja. Seepärast ma palun sind väga, kuula mind kannatlikult!

³especially because you are expert in all customs and questions which are among the Jews. Therefore I beg you to hear me patiently.

⁴Minu elujärge noorusest peale, seda, mis mul algusest saadik oma rahva keskel Jeruusalemmas on olnud, teavad kõik juudid,

⁴“Indeed, all the Jews know my way of life from my youth up, which was from the beginning among my own nation and at Jerusalem;

⁵kes mind ammu tunnevad ja võivad tunnistada, kui nad seda vaid tahavad, et ma olen elanud variserina meie kõige rangema kildkonna usukommete järgi.

⁵having known me from the first, if they are willing to testify, that after the strictest sect of our religion I lived a Pharisee.

⁶Ja nüüd ma seisan kohtu all lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie isadele.

⁶Now I stand here to be judged for the hope of the promise made by God to our fathers,

⁷Selle tõotuse täitumist loodavad meie kaksteist suguharu, teenides Jumalat raugematult ööd ja päevad. Selle lootuse pärast, kuningas, süüdistavadki mind juudid.

⁷which our twelve tribes, earnestly serving night and day, hope to attain. Concerning this hope I am accused by the Jews, King Agrippa!

⁸Miks teil peetakse uskumatuks, et Jumal surnuid üles äratab?

⁸Why is it judged incredible with you, if God does raise the dead?

⁹Mina ise olin ka kunagi arvamisel, et ma pean kõigiti vastu tegutsema Jeesuse Naatsaretlase nimele.

⁹“I myself most certainly thought that I ought to do many things contrary to the name of Jesus of Nazareth.

¹⁰Seda ma tegingi Jeruusalemmas ning ma vangistasin palju pühi inimesi, kui ma ülempreestritelt olin saanud selleks meelevalla, ja kui neid hukati, siis ma andsin oma hääle selle poolt.

¹⁰This I also did in Jerusalem. I both shut up many of the saints in prisons, having received authority from the chief priests, and when they were put to death I gave my vote against them.

¹¹Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis sünagoogides, püüdes neid sundida Jumalat teotama, ning oma pöörases raevus kiusasin neid taga ka välismaa linnades.

¹¹Punishing them often in all the synagogues, I tried to make them blaspheme. Being exceedingly enraged against them, I persecuted them even to foreign cities.

¹²Kui ma siis neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestritelt saadud meelevalla ja eriloaga,

¹²“Whereupon as I traveled to Damascus with the authority and commission from the chief priests,

¹³siis keskpäeva ajal tee peal, kuningas, ma nägin päikesest säravamat valgust taevast paistvat minu ja mu teekaaslaste ümber.

¹³at noon, O king, I saw on the way a light from the sky, brighter than the sun, shining around me and those who traveled with me.

¹⁴Ja kui me kõik maha kukkusime, siis ma kuulsin üht häält mulle ütlevat heebrea keeles: 'Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!'

¹⁴When we had all fallen to the earth, I heard a voice saying to me in the Hebrew language, ‘Saul, Saul, why are you persecuting me? It is hard for you to kick against the goads.’

¹⁵Mina aga ütlesin: 'Kes sa oled, isand?' Aga Issand vastas: 'Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.

¹⁵“I said, ‘Who are you, Lord?’ “He said, ‘I am Jesus, whom you are persecuting.

¹⁶Kuid nüüd tõuse püsti ja seisa oma jalgadel, sest mina olen sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige selle tunnistajaks, mida sa oled näinud minu juures ja näed, kui ma sulle end veel näitan.

¹⁶ But arise, and stand on your feet, for I have appeared to you for this purpose: to appoint you a servant and a witness both of the things which you have seen, and of the things which I will reveal to you;

¹⁷Ma kisun su välja juutide ja paganate käest, kelle juurde ma nüüd su läkitan

¹⁷ delivering you from the people, and from the Gentiles, to whom I send you,

¹⁸avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse.'

¹⁸ to open their eyes, that they may turn from darkness to light and from the power of Satan to God, that they may receive remission of sins and an inheritance among those who are sanctified by faith in me.’

¹⁹Selle tõttu, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu,

¹⁹“Therefore, King Agrippa, I was not disobedient to the heavenly vision,

²⁰vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid tegusid.

²⁰but declared first to them of Damascus, at Jerusalem, and throughout all the country of Judea, and also to the Gentiles, that they should repent and turn to God, doing works worthy of repentance.

²¹Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud ja püüdnud tappa.

²¹For this reason the Jews seized me in the temple, and tried to kill me.

²²Et ma olen aga Jumalalt abi saanud tänase päevani, siis ma seisan, tunnistades nii pisikestele kui suurtele, ega ütle midagi muud kui seda, mida Prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevikus sündivaist asjust:

²²Having therefore obtained the help that is from God, I stand to this day testifying both to small and great, saying nothing but what the prophets and Moses said would happen,

²³et Messias pidi kannatama, et ta pidi esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust nii juutidele kui paganaile.'

²³how the Christ must suffer, and how, by the resurrection of the dead, he would be first to proclaim light both to these people and to the Gentiles.”

²⁴Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus valju häälega: 'Sa jampsid, Paulus! Suur kirjatarkus on su jampsima pannud!'

²⁴As he thus made his defense, Festus said with a loud voice, “Paul, you are crazy! Your great learning is driving you insane!”

²⁵Aga Paulus ütles: 'Ei jampsi, üliauline Festus, vaid kõnelen tõsiseid ja arukaid sõnu.

²⁵But he said, “I am not crazy, most excellent Festus, but boldly declare words of truth and reasonableness.

²⁶Kuningas, kellega ma nii julgesti räägin, teab küll neid asju, sest ma olen veendunud, et midagi sellest pole tema eest varjule jäänud, ei ole see ju kuskil kolkas toimunud.

²⁶For the king knows of these things, to whom also I speak freely. For I am persuaded that none of these things is hidden from him, for this has not been done in a corner.

²⁷Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!'

²⁷King Agrippa, do you believe the prophets? I know that you believe.”

²⁸Aga Agrippa ütles Paulusele: 'Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!'

²⁸Agrippa said to Paul, “With a little persuasion are you trying to make me a Christian?”

²⁹Paulus vastas: 'Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende ahelateta!'

²⁹Paul said, “I pray to God, that whether with little or with much, not only you, but also all that hear me this day, might become such as I am, except for these bonds.”

³⁰Kuningas ja maavalitseja ja Berenike ja need, kes nendega istusid, tõusid siis püsti

³⁰The king rose up with the governor, and Bernice, and those who sat with them.

³¹ja kõrvale astudes rääkisid omavahel: 'See inimene ei tee küll midagi, mis vääriks surma või ahelaid.'

³¹When they had withdrawn, they spoke one to another, saying, “This man does nothing worthy of death or of bonds.”

³²Aga Agrippa lausus Festusele: 'Selle inimese oleks võinud vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut.'

³²Agrippa said to Festus, “This man might have been set free if he had not appealed to Caesar.”