¹Ja kaheteistkümnendas kuus, see on adarikuus, selle kolmeteistkümnendal päeval, kui kuninga käsu ja tema seaduse teostamise aeg oli kätte jõudnud, sel päeval, kui juutide vaenlased lootsid saada võimust nende üle, mis oli aga muudetud, nõnda et juudid pidid saama võimust oma vihkajate üle,

¹Now in the twelfth month, which is the month Adar, on the thirteenth day of the month, when the king’s commandment and his decree drew near to be put in execution, on the day that the enemies of the Jews hoped to conquer them, (but it was turned out the opposite happened, that the Jews conquered those who hated them),

²tulid juudid kokku oma linnades kõigis kuningas Ahasverose maades, et pista oma käsi nende külge, kes neile kurja olid soovinud; ja ükski ei suutnud neile vastu panna, sest hirm nende ees oli vallanud kõiki rahvaid.

²the Jews gathered themselves together in their cities throughout all the provinces of the King Ahasuerus, to lay hands on those who wanted to harm them. No one could withstand them, because the fear of them had fallen on all the people.

³Ja kõik maade vürstid, asehaldurid ja maavalitsejad ning kuninga ametnikud aitasid juute, sest neid oli vallanud hirm Mordokai ees.

³All the princes of the provinces, the satraps, the governors, and those who did the king’s business helped the Jews, because the fear of Mordecai had fallen on them.

⁴Sest Mordokai oli kuningakojas suur, ja kuuldus temast levis kõigisse maadesse; sest see mees, Mordokai, sai üha vägevamaks.

⁴For Mordecai was great in the king’s house, and his fame went out throughout all the provinces; for the man Mordecai grew greater and greater.

⁵Ja juudid lõid kõiki oma vaenlasi mõõgaga lüües, tappes ja hukates, ja nad talitasid oma vihkajatega, nagu tahtsid.

⁵The Jews struck all their enemies with the stroke of the sword, and with slaughter and destruction, and did what they wanted to those who hated them.

⁶Suusani palees tapsid ja hukkasid juudid viissada meest;

⁶In the citadel of Susa, the Jews killed and destroyed five hundred men.

⁷ja Parsandata, Dalfon, Aspata,

⁷They killed Parshandatha, Dalphon, Aspatha,

⁸Poorata, Adalja, Aridata,

⁸Poratha, Adalia, Aridatha,

⁹Parmasta, Arisai, Aridai ja Vajesata,

⁹Parmashta, Arisai, Aridai, and Vaizatha,

¹⁰Haamani, Hammedata poja, juutide vaenlase kümme poega tapeti, aga tema vara külge nad ei pistnud oma kätt.

¹⁰the ten sons of Haman the son of Hammedatha, the Jew’s enemy, but they didn’t lay their hand on the plunder.

¹¹Selsamal päeval sai Suusani palees tapetute arv kuningale teatavaks.

¹¹On that day, the number of those who were slain in the citadel of Susa was brought before the king.

¹²Ja kuningas ütles kuninganna Estrile: 'Suusani palees on juudid tapnud ja hukanud viissada meest ja kümme Haamani poega. Mida nad siis küll muudes kuninga maades on teinud? Mida sa nüüd palud? See antakse sulle! Ja mis su soov veel olekski, see täidetakse!'

¹²The king said to Esther the queen, “The Jews have slain and destroyed five hundred men in the citadel of Susa, including the ten sons of Haman; what then have they done in the rest of the king’s provinces! Now what is your petition? It shall be granted you. What is your further request? It shall be done.”

¹³Ja Ester ütles: 'Kui kuningas heaks arvab, siis lubatagu ka homme juutidel, kes Suusanis on, talitada nagu täna! Ja kümme Haamani poega poodagu puusse!'

¹³Then Esther said, “If it pleases the king, let it be granted to the Jews who are in Shushan to do tomorrow also according to this day’s decree, and let Haman’s ten sons be hanged on the gallows.”

¹⁴Ja kuningas käskis nõnda teha ning Suusanis anti seadus; ja kümme Haamani poega poodi.

¹⁴The king commanded this to be done. A decree was given out in Shushan; and they hanged Haman’s ten sons.

¹⁵Ja Suusani juudid tulid kokku ka adarikuu neljateistkümnendal päeval ning tapsid Suusanis kolmsada meest; aga nende vara külge nad ei pistnud oma kätt.

¹⁵The Jews who were in Shushan gathered themselves together on the fourteenth day also of the month Adar, and killed three hundred men in Shushan; but they didn’t lay their hand on the spoil.

¹⁶Ka muud juudid, kes olid kuninga maades, tulid kokku ja kaitsesid oma elu ja said hingata oma vaenlastest ning tapsid oma vihkajaist seitsekümmend viis tuhat; aga nende vara külge nad ei pistnud oma kätt.

¹⁶The other Jews who were in the king’s provinces gathered themselves together, defended their lives, had rest from their enemies, and killed seventy-five thousand of those who hated them; but they didn’t lay their hand on the plunder.

¹⁷See sündis adarikuu kolmeteistkümnendal päeval, aga selle neljateistkümnendal päeval nad puhkasid ning tegid selle pidu- ja rõõmupäevaks.

¹⁷This was done on the thirteenth day of the month Adar; and on the fourteenth day of that month they rested and made it a day of feasting and gladness.

¹⁸Aga Suusani juudid tulid kokku selle kuu kolmeteistkümnendal ja neljateistkümnendal päeval, ja nad puhkasid selle kuu viieteistkümnendal päeval ning tegid selle pidu- ja rõõmupäevaks.

¹⁸But the Jews who were in Shushan assembled together on the thirteenth and on the fourteenth days of the month; and on the fifteenth day of that month, they rested, and made it a day of feasting and gladness.

¹⁹Seepärast tegid juudi maamehed, kes elasid maal külades, adarikuu neljateistkümnenda päeva endile rõõmu- ja pidupäevaks, heaks päevaks, ja läkitasid üksteisele rooga.

¹⁹Therefore the Jews of the villages, who live in the unwalled towns, make the fourteenth day of the month Adar a day of gladness and feasting, a good day, and a day of sending presents of food to one another.

²⁰Ja Mordokai kirjutas need sündmused üles; ja ta läkitas kirjad kõigile juutidele kuningas Ahasverose kõigis maades, niihästi ligidal kui kaugel olijaile,

²⁰Mordecai wrote these things, and sent letters to all the Jews who were in all the provinces of the king Ahasuerus, both near and far,

²¹kohustades neid, et nad igal aastal pühitseksid adarikuu neljateistkümnendat ja viieteistkümnendat päeva

²¹to enjoin them that they should keep the fourteenth and fifteenth days of the month Adar yearly,

²²kui päevi, mil juudid said rahu oma vaenlastest, ja kuud, mil nende mure muutus rõõmuks ja lein pidupäevaks; nad pidid need tegema pidu- ja rõõmupäevadeks ning läkitama üksteisele rooga ja vaestele ande.

²²as the days in which the Jews had rest from their enemies, and the month which was turned to them from sorrow to gladness, and from mourning into a good day; that they should make them days of feasting and gladness, and of sending presents of food to one another, and gifts to the needy.

²³Ja juudid võtsid tavaks, mida nad juba olid hakanud tegema ja millest Mordokai neile kirjutas.

²³The Jews accepted the custom that they had begun, as Mordecai had written to them;

²⁴Kuna agaglane Haaman, Hammedata poeg, kõigi juutide vaenlane, oli kavatsenud juute hukata ja oli puuri, see on liisku heitnud nende tagakiusamiseks ja hukkamiseks -

²⁴because Haman the son of Hammedatha, the Agagite, the enemy of all the Jews, had plotted against the Jews to destroy them, and had cast “Pur,” that is the lot, to consume them, and to destroy them;

²⁵ent kui asi jõudis kuninga ette, oli tema kirjalikult käskinud, et Haamani kuri kavatsus, mille ta juutide vastu oli sepitsenud, tuleks ta enese pea peale ja et tema ja ta pojad puusse poodaks -,

²⁵but when this became known to the king, he commanded by letters that his wicked device, which he had devised against the Jews, should return on his own head, and that he and his sons should be hanged on the gallows.

²⁶siis nimetasid nad neid päevi puurimiks, sõna 'puur' järgi. Seepärast, vastavalt kõigile selle kirja sõnadele ja vastavalt sellele, mida nad ise olid näinud ja mis neile oli juhtunud,

²⁶Therefore they called these days “Purim, Purim is the Hebrew plural for pur, which means lot. ” from the word “Pur.” Therefore because of all the words of this letter, and of that which they had seen concerning this matter, and that which had come to them,

²⁷seadsid ja võtsid juudid muutmatuks kohustuseks ja tavaks iseendile ja oma järeltulijaile ja kõigile nendega liitujaile pühitseda igal aastal neid kahte päeva vastavalt eeskirjale ja määratud ajale,

²⁷the Jews established, and imposed on themselves, and on their descendants, and on all those who joined themselves to them, so that it should not fail, that they would keep these two days according to what was written, and according to its appointed time, every year;

²⁸ja et neid päevi meenutaks ja pühitseks iga rahvapõlv ja iga suguvõsa igal maal ja igas linnas, et need puurimipäevad ei kaoks juutide hulgast ja et mälestus neist ei lakkaks nende järeltulijail.

²⁸and that these days should be remembered and kept throughout every generation, every family, every province, and every city; and that these days of Purim should not fail from among the Jews, nor their memory perish from their seed.

²⁹Ja kuninganna Ester, Abihaili tütar, ja juut Mordokai kirjutasid kogu oma mõjujõuga, et kinnitada seda teist puurimikirja.

²⁹Then Esther the queen, the daughter of Abihail, and Mordecai the Jew, wrote with all authority to confirm this second letter of Purim.

³⁰Ja kirjad läkitati kõigile juutidele Ahasverose kuningriigi saja kahekümne seitsmel maal sõbralike ja usaldusväärsete sõnadega,

³⁰He sent letters to all the Jews, to the hundred twenty-seven provinces of the kingdom of Ahasuerus, with words of peace and truth,

³¹et neid puurimipäevi peetaks määratud ajal, nagu juut Mordokai ja kuninganna Ester olid need neile seadnud ja nagu nad ise olid endile ja oma järeltulijaile korraldusi teinud paastu ja kaebehüüu asjus.

³¹to confirm these days of Purim in their appointed times, as Mordecai the Jew and Esther the queen had decreed, and as they had imposed upon themselves and their descendants, in the matter of the fastings and their cry.

³²Nõnda kinnitas Estri käsk need puurimi eeskirjad, ja need kirjutati raamatusse.

³²The commandment of Esther confirmed these matters of Purim; and it was written in the book.