¹Ja Joonale tuli teist korda Issanda sõna; ta ütles:

¹The word of Yahweh came to Jonah the second time, saying,

²'Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja pea sellele jutlus, nagu ma sind käsin!'

²“Arise, go to Nineveh, that great city, and preach to it the message that I give you.”

³Siis Joona võttis kätte ja läks Issanda sõna peale Niinevesse; Niineve oli suur linn Jumala ees: kolm päevateekonda.

³So Jonah arose, and went to Nineveh, according to the word of Yahweh. Now Nineveh was an exceedingly great city, three days’ journey across.

⁴Ja Joona hakkas linna läbi käima; käies esimese päeva teed, ta hüüdis ja ütles: 'Veel nelikümmend päeva ja Niineve hävitatakse!'

⁴Jonah began to enter into the city a day’s journey, and he cried out, and said, “In forty days, Nineveh will be overthrown!”

⁵Ja Niineve mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed.

⁵The people of Nineveh believed God; and they proclaimed a fast, and put on sackcloth, from their greatest even to their least.

⁶Ja kui sõna sellest jõudis Niineve kuningani, tõusis too oma aujärjelt ja võttis mantli seljast, kattis ennast kotiriidega ja istus tuha peale.

⁶The news reached the king of Nineveh, and he arose from his throne, and took off his royal robe, covered himself with sackcloth, and sat in ashes.

⁷Siis ta laskis Niineves kuulutada ja öelda: 'Kuninga ja tema ülikute käsul öeldakse: Inimesed ja loomad, veised, lambad ja kitsed ärgu söögu midagi, ärgu käigu karjas ja ärgu joogu vett,

⁷He made a proclamation and published through Nineveh by the decree of the king and his nobles, saying, “Let neither man nor animal, herd nor flock, taste anything; let them not feed, nor drink water;

⁸vaid nad katku endid kotiriidega, inimesed ja loomad, ja hüüdku võimsasti Jumala poole ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast, mis nende käte küljes on!

⁸but let them be covered with sackcloth, both man and animal, and let them cry mightily to God. Yes, let them turn everyone from his evil way, and from the violence that is in his hands.

⁹Kes teab, vahest Jumal pöördub ja kahetseb, pöördub oma tulisest vihast, nii et me ei hukku.'

⁹Who knows whether God will not turn and relent, and turn away from his fierce anger, so that we might not perish?”

¹⁰Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda.

¹⁰God saw their works, that they turned from their evil way. God relented of the disaster which he said he would do to them, and he didn’t do it.