¹Häda muretuile Siionis ja julgeile Samaaria mäel ja rahva tähtsaile meestele, kelle juurde tuleb Iisraeli sugu!

²Minge Kalnesse ja vaadake, ja sealt minge suurde Hamatisse; siis minge alla vilistite Gatti: kas olete neist kuningriikidest paremad? Ons nende maa teie maast suurem?

³Häda teile, kes te peate kaugeks kurja päeva, aga toote ligidale vägivalla aasta,

⁴kes te magate elevandiluust voodites ja aelete oma asemeil, sööte talled karjast ja nuumvasikad laudast,

⁵kes te sepitsete laule naabli saatel, valmistate endile mänguriistu nagu Taavet,

⁶kes te joote karikaist veini ja võiate endid parima õliga, aga Joosepi hukkumine ei tee teile haiget.

⁷Seepärast viiakse nad nüüd vangi esimeste viidavate seas ja nende aelemispeol on lõpp.

⁸Issand Jumal on iseeneses vandunud, Issand, vägede Jumal, ütleb: Ma ei salli Jaakobi kõrkust, ma vihkan tema paleesid; ma loovutan linna ja kõik, kes selles on.

⁹Ja kui siis ka kümme meest ühte kotta alles jääb, surevad needki.

¹⁰Ja kui kellegi sugulane ja laibapõletaja ta võtab, et luid kojast välja viia, ja küsib siis sellelt, kes on koja kaugeimas nurgas: 'Kas sinu juures on veel keegi?', siis vastab see: 'Ei ole.' Aga teine ütleb: 'Tasa!' Sest Issanda nime ei tohi nimetada.

¹¹Sest vaata, Issand käsib ja suur koda lüüakse tükkideks ning väike koda kildudeks.

¹²Kas hobused saavad joosta kaljul või küntakse seda härgadega, et te pöörate õiguse mürgiks ja õigluse vilja koirohuks,

¹³teie, kes rõõmustate Lo-Debari pärast, kes ütlete: 'Eks me ole oma jõuga võtnud enestele Karnaimi?'

¹⁴Jah, vaata, ma lasen tõusta teie vastu, Iisraeli sugu, ühe rahva, ütleb Issand, vägede Jumal, ja nad suruvad teid Hamati teelahkmest Lagendikujõeni.