1Prohvet Habakuki palve kaebelaulude kujul:
2'Issand, ma olen kuulnud su sõnumit, ma kardan su tegu, Issand. Aga lase see ligemail aastail sündida, tee see ligemail aastail teoks ja mõtle oma vihas halastusele!
3Jumal tuleb Teemanist, püha Paarani mäelt! Sela. Tema aulikkus katab taevaid ja maa on täis tema kiitust.
4Tema all on nagu valguse sära, tema kõrval on kiired, seal on ta võimsuse loor.
5Tema ees käib katk ja tema kannul tuleb taud.
6Tema seisab ja mõõdab maad, tema vaatab ja paneb rahvad võpatama. Purunevad igavesed mäed, vajuvad ürgsed künkad. Tema teed on igavesed.
7Ma näen Kuusani telke vaevakoorma all, Midjanimaa telgiriided värisevad.
8Kas oled vihane jõgede pärast, Issand? Ons sul viha jõgede või raev mere vastu, kui sa sõidad oma hobuste seljas ja võit on su sõjavankrite päralt?
9Sina paljastad oma ammu, paned nooled nöörile. Sela. Sina lõhestad jõgedega maa.
10Mäed näevad sind ja värisevad, pilved kallavad vett, põhjavesi teeb häält, tõstab oma käed kõrgele.
11Päike ja kuu jäävad tõusmata: nad jäävad paigale noolte valguses, su välkuvate piikide säras.
12Raevus sammud sa läbi maa, vihas peksad rahvaid nagu reht.
13Sa lähed aitama oma rahvast, appi oma võitule. Sa peksad puruks katuse õela kojalt ja paljastad aluse kaljuni. Sela.
14Sa läbistad oma nooltega nende pea, kes tõttavad mind laiali pillutama; nad hõiskavad, otsekui neelaksid nad viletsaid salamahti.
15Sa tallasid merre tema ratsud, voogude põhjaporri.
16Ma kuulen seda ja mu ihu väriseb, hääl paneb vabisema mu huuled, mädanik tungib mu luudesse ja mu põlved värisevad, aga ma ootan, kuni hädaaeg tuleb selle rahva üle, kes on tulnud meile kallale.
17Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuudel pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna toidust, lambad ja kitsed kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades,
18ometi rõõmustan mina Issandas, hõiskan oma pääste Jumalas.
19Issand Jumal on minu jõud. Tema teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind käima mu kõrgustikel.' Laulujuhatajale: minu keelpillisaade.