¹Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama.

¹ Ay juutikat ak ay boroom bàkkaar daan jegesi Yeesu ngir déglu ko.

²Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: 'Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!'

² Farisen ya ak xutbakat ya di ñurumtu naan: «Waa jii mi ngi nangoo nekk ak ay boroom bàkkaar ak a lekkandook ñoom!»

³Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna:

³ Noonu Yeesu daldi leen wax léeb wii ne leen:

⁴'Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?

⁴ «Kan ci yéen soo amoon téeméeri xar, te benn réer ci, nooy def? Ndax doo bàyyi ca parlukaay ba juróom-ñeent-fukki xar ya ak juróom-ñeent, toppi ma réer, ba gis ko?

⁵Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele

⁵ Te boo ko gisee, dinga ko gàddu ak bànneex, yóbbu ko kër ga.

⁶ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: 'Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!'

⁶ Boo àggee ca kër ga, dinga woo say xarit ak say dëkkandoo ne leen: “Kaayleen bànneexu ak man, ndaxte gis naa sama xar ma réeroon.”

⁷Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.

⁷ «Maa ngi leen di wax lii: ci noonule, dina am mbég ci asamaan, bu benn bàkkaarkat tuubee ay bàkkaaram. Te mbég moomu mooy ëpp mbég, mi fay am, ngir juróom-ñeent-fukk ak juróom-ñeent ñu jub, te soxlawuñoo tuub seeni bàkkaar.

⁸Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab?

⁸ «Te it bu jigéen dencoon fukki libidoor, benn réer ca, nu muy def? Ndax du taal ab làmp, bale kër ga, seet fu nekk, ba gis ko?

⁹Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: 'Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!'

⁹ Bu ko gisee, dina woo ay xaritam ak ay dëkkandoom ne leen: “Kaayleen bànneexu ak man, ndaxte gis naa sama alal ja réeroon.”

¹⁰Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.'

¹⁰ Maa ngi leen di wax lii: ci noonule la malaakay Yàlla yi di ame mbég ci benn bàkkaarkat bu tuubee ay bàkkaaram.»

¹¹Jeesus ütles: 'Ühel inimesel oli kaks poega.

¹¹ Yeesu dellu ne leen: «Dafa amoon góor gu am ñaari doom.

¹²Ja noorem neist ütles isale: 'Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!' Ja isa jagaski varanduse nende vahel.

¹² Benn bés caat ma ne baay ba: “Baay, damaa bëggoon, nga jox ma li may war a féetewoo ci ndono li.” Noonu baay ba daldi leen séddale alalam.

¹³Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult.

¹³ Ay fan yu néew gannaaw gi, caat ma fab yëfam yépp, dem ca réew mu sore, yàq fa alalam ci topp nafsoom.

¹⁴Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema.

¹⁴ Bi mu sànkee alalam jépp, xiif bu metti dal ca réew ma, mu tàmbalee ñàkk.

¹⁵Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma.

¹⁵ Mu dem nag, di liggéeyal ku dëkk ca réew ma, kooku yebal ko ca ay toolam ngir mu sàmm mbaam-xuux ya.

¹⁶Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle.

¹⁶ Mu xiif ba bëgg a lekk ca ñamu mbaam-xuux ya, ndaxte kenn mayu ko dara.

¹⁷Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: 'Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga!

¹⁷ Mujj xelam dellusi, mu ne: “Sama baay am na ay surga yu bare, te dañuy lekk ba suur. Man nag maa ngi fii di bëgg a dee ak xiif!

¹⁸Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: 'Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees,

¹⁸ Damay jóg, dem ca sama baay ne ko: ‘Baay, tooñ naa Yàlla, tooñ naa la;

¹⁹ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!''

¹⁹ yeyootumaa nekk sa doom; boole ma ci say surga.’ ”

²⁰Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.

²⁰ «Mu daldi jóg, jëm kër baayam. Waaye bi muy soreendi kër ga, baayam séen ko, yërëm ko, daldi daw laxasu ko, fóon ko.

²¹Aga poeg ütles isale: 'Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!'

²¹ Doom ja ne ko: “Baay, tooñ naa Yàlla, tooñ naa la; yeyootumaa nekk sa doom.”

²²Ent isa ütles oma sulastele: 'Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga

²² Waaye baay ba ne ay surgaam: “Gaawleen indi mbubb, mi gën a rafet, solal ko ko. Te ngeen roof ab jaaro ci loxoom te solal ko ay dàll.

²³ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad,

²³ Indileen sëllu wu duuf wa te rey ko, nu lekk te bànneexu;

²⁴sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!' Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.

²⁴ ndaxte sama doom jii dafa dee woon te dundaat na, dafa réeroon te feeñ na.” Noonu ñu tàmbalee bànneexu.

²⁵Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist,

²⁵ «Fekk booba taaw baa nga woon ca tool ya. Bi mu ñëwee, ba jub kër ga, mu dégg ñuy tëgg, di fecc.

²⁶ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla.

²⁶ Mu daldi woo kenn ca surga ya nag, laaj ko lu xew.

²⁷See ütles temale: 'Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.'

²⁷ Mu tontu ko: “Sa rakk moo dellusi, te sa baay rey na sëllu wu duuf wa, ndaxte ñibbisi na ci jàmm.”

²⁸Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue ja palus teda.

²⁸ «Ci kaw loolu taaw ba daldi mer, bañ a dugg ca kër ga. Baayam daldi génn, ngir ñaan ko mu dugg.

²⁹Tema aga vastas isale: 'Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega.

²⁹ Waaye taaw ba tontu baayam ne ko: “Seetal ñaata at laa la liggéeyal, mel ni jaam, te musumaa moy sa ndigal, waaye yaw, musuloo ma may sax tef, ngir ma bànneexu, man ak samay xarit.

³⁰Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!'

³⁰ Waaye bi sa doom jii dikkee, moom mi yàq sa alal ci ndoxaan, reyal nga ko sëllu wu duuf wi.”

³¹Isa ütles talle: 'Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma.

³¹ Noonu baay bi tontu ko ne ko: “Sama doom, yaa ngi ak man bés bu nekk, te li ma am lépp, yaa ko moom.

³²Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.''

³² Waaye war nanoo bànneexu te bég, ndaxte sa rakk jii dafa dee woon te dundaat na, dafa réeroon te feeñ na.”»