¹Ja mina ütlesin: Kuulge ometi, Jaakobi peamehed ja Iisraeli soo juhid! Kas teil ei olegi tarvis teada, mis on õige,

²teil, kes te vihkate head ja armastate kurja, kes te rebite neil naha pealt ja liha kontidelt,

³kes te sööte mu rahva liha ja nülite neilt naha, murrate nende luud ja tükeldate neid nagu liha keedupotti või katlasse panekuks?

⁴Küllap nad kord kisendavad Issanda poole, kuid tema ei vasta neile, vaid peidab sel ajal oma palge nende eest, sellepärast, et nad on teinud kurje tegusid.

⁵Nõnda ütleb Issand nende prohvetite kohta, kes eksitavad mu rahvast, kes hüüavad: 'Rahu!', kui neil on hammaste vahel midagi närida, aga kuulutavad sõja sellele, kes ei pane neile midagi suhu.

⁶Sellepärast tuleb teile nägemusteta öö ja ennustusteta pimedus. Päike loojub nende prohvetite kohal ja päev muutub neile pimedaks.

⁷Siis jäävad nägijad häbisse ja ennustajad tunnevad piinlikkust; nad kõik katavad kinni oma habeme, sest Jumala vastust ei ole.

⁸Aga mina olen täis jõudu, Issanda Vaimu, täis õigust ja vägevust, et kuulutada Jaakobile ta üleastumist ja Iisraelile ta pattu.

⁹Kuulge ometi seda, Jaakobi soo peamehed ja Iisraeli soo juhid, kes te põlgate õigust ja väänate kõveraks kõik, mis on sirge,

¹⁰kes te ehitate Siionit verega ja Jeruusalemma ülekohtuga!

¹¹Tema peamehed mõistavad kohut meelehea eest, tema preestrid õpetavad tasu eest ja tema prohvetid ennustavad raha eest. Ometi toetuvad nad Issandale, öeldes: 'Eks ole Issand meie keskel? Ei meile tule õnnetust!'

¹²Teie pärast küntakse siis Siion põlluks, Jeruusalemm saab kivivaremeks ja templimägi võsastunud künkaks.