¹Häda veresüüga linnale, kuhjaga täis valet ja röövimist! Ei lakka mahamurdmine.

²Kuule! Piitsaplaks ja rattamürin, kihutavad hobused ja rappuvad vankrid.

³Ratsud ajavad end püsti, mõõgad sähvivad ja piigid välguvad. Ja mahalööduid on palju, laipu on määratu hulk, korjustel pole lõppu, korjuste otsa komistatakse.

⁴Ja seda kõike selle veetlevalt ilusa, nõiduses osava hoora arvutu hooratöö pärast, kes oma hooratöödega võrgutas rahvaid, ja nõidustega suguvõsasid.

⁵Vaata, ma tulen sulle kallale, ütleb vägede Issand. Ma tõstan su hõlmad üle su näo ja näitan rahvaile su alastiolekut, kuningriikidele su häbistust.

⁶Ma viskan su peale jäledaid asju, häbistan sind ja panen sind silmaimeks.

⁷Siis põgenevad su juurest kõik, kes sind näevad, ja ütlevad: 'Niineve on hävitatud!' Kes peaks teda kahetsema? Kust ma otsin talle trööstijaid?

⁸Kas sa oled parem Noo-Aamonist, kes asus jõgede ääres, ümberringi vesi, kraaviks meri, müüriks meri?

⁹Etioopia ja Egiptus olid ta otsatu jõud, Puut ja liibüalased olid ta aitajad.

¹⁰Siiski pidi ta minema asumisele, ta läks vangi. Temagi lapsed rebiti tükkideks igal tänavanurgal, tema auliste pärast heideti liisku ja kõik ta suurnikud pandi ahelaisse.

¹¹Sinagi joobud, jääd oimetuks, sinagi pead otsima pelgupaika vaenlase eest.

¹²Kõik su kindlused on nagu varajaste marjadega viigipuud: kui neid raputatakse, langevad marjad sööjale suhu.

¹³Vaata, sinu sõjavägi su sees on nagu naised. Su maa väravad tehakse su vaenlastele pärani lahti. Tuli põletab su riivid.

¹⁴Võta enesele piiramisajaks vett, tugevda oma kindlustusi, astu savisse ja sõtku savi, haara telliskivide vorm!

¹⁵Seal neelab sind tuli, hävitab mõõk, see sööb sind otsekui rohutirtsu vastne. Olgugi sind nii palju nagu vastseid, olgugi sind nii palju nagu rohutirtse,

¹⁶olgugi et oled enesele soetanud kaupmehi rohkem kui taevatähti - vastne ajab kesta ja lendab ära.

¹⁷Sul on valvureid nagu rohutirtse ja kirjutajaid rohutirtsude parvena, kes asuvad aedade ääres külmal päeval; kui päike tõuseb, siis nad põgenevad ja ükski ei tea nende asupaika.

¹⁸Su karjased tukuvad, Assuri kuningas, su aulised istuvad jõude, su rahvas pillutatakse mägedele ja kogujat ei ole.

¹⁹Ei ole paranemist su vigastusel, su haav teeb haiget. Kõik, kes kuulevad sinust sõnumit, plaksutavad sinu pärast käsi. Sest kellest ei ole sinu kurjus lakkamata üle käinud?