¹Ja kuningas Daarjavese neljandal aastal tuli Issanda sõna Sakarjale üheksanda kuu, kislevikuu neljandal päeval.

²Peetel oli saatnud Sareseri ja Regem-Meleki oma meestega leevendama Issanda palet

³ja küsima preestreilt, kes olid vägede Issanda kojas, ja prohveteilt nõnda: 'Kas ma pean viiendas kuus nutma ja paastuma, nagu ma nii palju aastaid olen teinud?'

⁴Ja mulle tuli vägede Issanda sõna; ta ütles:

⁵'Räägi kogu maa rahvale ja preestreile ning ütle: Kui te olete paastunud ja kurtnud viiendas ja seitsmendas kuus need seitsekümmend aastat, kas te siis mulle olete paastunud?

⁶Ja kui te olete söönud ja joonud, eks te ole siis söönud ja joonud iseendile?

⁷Kas pole need samad sõnad, mis Issand kuulutas endiste prohvetite läbi, kui Jeruusalemm ja selle ümberkaudsed linnad elasid alles rahus ja Lõunamaa ja Madalmaa olid asustatud?'

⁸Ja Issanda sõna tuli Sakarjale; ta ütles:

⁹'Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Mõistke kohut tões, osutage heldust ja halastust igaüks oma vennale!

¹⁰Ärge tehke liiga lesknaisele ja vaeslapsele, võõrale ja viletsale, ning ärge kavatsege südames üksteisele kurja!

¹¹Aga nad tõrkusid tähele panemast ja tegid oma kaela kangeks ja kõrvad kurdiks kuulma.

¹²Ja nad tegid oma südame teemandi sarnaseks, et mitte kuulda Seadust ja sõnu, mis vägede Issand oli läkitanud oma Vaimuga endiste prohvetite läbi; seepärast tuli see vägede Issanda suur viha.

¹³Ja samuti kui mina hüüdsin ja nemad ei kuulnud, hüüavad nemad, aga mina ei kuule, ütleb vägede Issand.

¹⁴Ma puhusin nad laiali kõigi paganate juurde, keda nad ei tundnud, ja maa nende taga jäi tühjaks minejaist ja tulijaist. Nõnda muudeti ihaldatud maa kõrbeks.'