1Voi teitä, Siionin huolettomat ja Samarian vuoren itsevarmat asukkaat, te valitun kansan kärkijoukko! Ja teitä koko Israel seuraa!
1Häda muretuile Siionis ja julgeile Samaaria mäel ja rahva tähtsaile meestele, kelle juurde tuleb Iisraeli sugu!
2Menkää Kalneen katsomaan, kuinka sen on käynyt, menkää sieltä suureen Hamatiin ja alas filistealaisten Gatiin! Oletteko te parempia kuin nuo valtakunnat, onko teidän alueenne suurempi kuin niiden?
2Minge Kalnesse ja vaadake, ja sealt minge suurde Hamatisse; siis minge alla vilistite Gatti: kas olete neist kuningriikidest paremad? Ons nende maa teie maast suurem?
3Te torjutte mielestänne pahan päivän ja hyväksytte väkivallan keskuudessanne.
3Häda teile, kes te peate kaugeks kurja päeva, aga toote ligidale vägivalla aasta,
4Te makaatte norsunluuvuoteillanne ja loikoilette leposohvillanne. Te syötte karitsoita laumasta ja juottovasikoita karsinasta.
4kes te magate elevandiluust voodites ja aelete oma asemeil, sööte talled karjast ja nuumvasikad laudast,
5Te näppäilette harpun kieliä ja sepitätte lauluja kuin paraskin Daavid!
5kes te sepitsete laule naabli saatel, valmistate endile mänguriistu nagu Taavet,
6Te juotte viiniä uhrimaljoista ja voitelette itsenne parhaalla öljyllä, mutta Joosefin heimon vamma ei teitä liikuta.
6kes te joote karikaist veini ja võiate endid parima õliga, aga Joosepi hukkumine ei tee teile haiget.
7Sen tähden teidän käy nyt näin: Vankisaattueen kärjessä te marssitte vieraaseen maahan. Loikojien juhlat on juhlittu.
7Seepärast viiakse nad nüüd vangi esimeste viidavate seas ja nende aelemispeol on lõpp.
8Herra Jumala on vannonut itsensä kautta, näin sanoo Herra Jumala Sebaot: -- Minä inhoan Jaakobin suvun ylpeyttä, minä vihaan sen palatsia. Minä jätän kaupungin kaikkineen tuhon omaksi.
8Issand Jumal on iseeneses vandunud, Issand, vägede Jumal, ütleb: Ma ei salli Jaakobi kõrkust, ma vihkan tema paleesid; ma loovutan linna ja kõik, kes selles on.
9Jos silloin johonkin taloon on jäänyt kymmenen ihmistä, niin hekin kuolevat.
9Ja kui siis ka kümme meest ühte kotta alles jääb, surevad needki.
10Sukulainen tulee viemään ruumista poltettavaksi ja kysyy siltä, joka on talon perällä: "Onko luonasi vielä joku?" Tämä vastaa: "Ei ketään enää." Silloin toinen varoittaa: "Ole hiljaa!" -- sillä Herran nimeä ei ole hyvä mainita.
10Ja kui kellegi sugulane ja laibapõletaja ta võtab, et luid kojast välja viia, ja küsib siis sellelt, kes on koja kaugeimas nurgas: 'Kas sinu juures on veel keegi?', siis vastab see: 'Ei ole.' Aga teine ütleb: 'Tasa!' Sest Issanda nime ei tohi nimetada.
11Ja nyt Herra antaa käskyn. Iso talo lyödään palasiksi ja pieni talo pirstaleiksi.
11Sest vaata, Issand käsib ja suur koda lüüakse tükkideks ning väike koda kildudeks.
12Eiväthän hevoset juokse pitkin kalliolouhikoita? Ei kai härillä kynnetä merta? Mutta te teette lainkäytöstä myrkkykeison ja oikeuden hedelmistä katkeraa koiruohoa.
12Kas hobused saavad joosta kaljul või küntakse seda härgadega, et te pöörate õiguse mürgiks ja õigluse vilja koirohuks,
13Te iloitsette Lo-Dabarista, tyhjästä, ja sanotte: "Omin voimin me valloitimme vahvan Karnaimin."
13teie, kes rõõmustate Lo-Debari pärast, kes ütlete: 'Eks me ole oma jõuga võtnud enestele Karnaimi?'
14Mutta nyt, israelilaiset, näin sanoo Herra Jumala Sebaot: -- Minä lähetän teidän kimppuunne kansan, joka ahdistaa teitä kaikkialla, Lebo-Hamatista aina Arabanpurolle saakka.
14Jah, vaata, ma lasen tõusta teie vastu, Iisraeli sugu, ühe rahva, ütleb Issand, vägede Jumal, ja nad suruvad teid Hamati teelahkmest Lagendikujõeni.