1(H4:17)Astu varoen Jumalan huoneeseen. On parempi mennä vain kuuntelemaan kuin uhraamaan tyhmien tavoin, jotka tietämättömyyttään tekevät pahaa.
1Ära ole kärme suuga ja su süda ärgu tõtaku sõna lausuma Jumala ees; sest Jumal on taevas ja sina oled maa peal, seepärast olgu su sõnu pisut!
2(H5:1)Älä ole kerkeä kieleltäsi äläkä puhu harkitsematta Jumalan edessä, sillä Jumala on taivaassa ja sinä olet maan päällä. Olkoot sanasi sen vuoksi harvat.
2Sest suurest tööst tuleb uni ja paljudest sõnadest kostab albi hääl.
3(H5:2)Sillä "paljosta työstä saa levottomia unia, paljosta puheesta kuuluu tyhmän ääni".
3Kui sa annad Jumalale tõotuse, siis ära viivita seda täitmast, sest albid ei ole temale meelepärased. Täida, mida tõotad!
4(H5:3)Kun teet Jumalalle lupauksen, niin täytä se viivyttelemättä, sillä hän ei mielly tyhmiin. Täytä siis, minkä lupaat.
4Parem on, et sa ei tõota, kui et sa tõotad ega täida.
5(H5:4)On parempi olla lupaamatta kuin luvata ja jättää lupaus täyttämättä.
5Ära lase, et sinu suu saadab su ihu pattu tegema, ja ära ütle Jumala käskjala ees, et see on eksitus! Miks peaks Jumal su hääle pärast vihastama ja su kätetööd hävitama?
6(H5:5)Älä anna suusi saattaa itseäsi syylliseksi, älä sano Jumalan sanansaattajalle: "Minä tein sen vahingossa." Miksi ärsyttäisit puheellasi Jumalan tuhoamaan kättesi aikaansaannokset?
6Sest kus on palju unenägusid ja palju sõnu, seal on ka palju tühisust. Aga sina karda Jumalat!
7(H5:6)Totisesti: paljot puheet ovat vain unta ja turhuutta. Totisesti: pelkää sinä Jumalaa!
7Kui sa näed, et maal rõhutakse vaest ja et õigus ja õiglus kistakse käest, siis ära selle üle imesta; sest ülemuse üle valvab ülemus ja nende üle on veelgi ülemaid.
8(H5:7)Jos näet, että maakunnassasi sorretaan köyhää ja loukataan lakia ja oikeutta, niin älä ihmettele: Viranomainen valvoo toista ja ylemmät heitä molempia.
8Aga maale on kindlasti kasulik, et viljeldavatel põldudel oleks kuningas.
9(H5:8)Kaikitenkin on hyväksi, että asuttua maata hallitsee kuningas.
9Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust. Seegi on tühi töö!
10(H5:9)Joka rakastaa rahaa, ei saa sitä kyllin, eikä se, joka rakastaa rikkautta, saa voittoa tarpeekseen. Tämäkin on turhuutta.
10Kui varandust saab palju, siis on ka selle sööjaid palju; ja mis muud kasu on selle omanikul, kui et ta silmad seda näevad.
11(H5:10)Kun omaisuus karttuu, karttuvat sen syöjätkin. Mitä iloa siitä on omistajalleen, paitsi että saa nähdä sen kuluvan?
11Töötegija uni on magus, söögu ta pisut või palju; aga rikka üliküllus ei lase teda magada.
12(H5:11)Uurastavan uni on makea, söipä hän vähän tai paljon, mutta rikkaalta kylläisyys vie unen.
12Ma nägin rasket õnnetust päikese all: säilitatud rikkus on omanikule enesele õnnetuseks.
13(H5:12)Olen nähnyt kipeän kärsimyksen auringon alla: rikkaus oli annettu omistajalleen onnettomuudeksi.
13Kui see rikkus õnnetusjuhtumi läbi kaob, temale oli aga sündinud poeg, siis ei jää selle kätte midagi.
14(H5:13)Kohtalon iskusta hän menetti rikkautensa, ja vaikka hänellä oli poika, ei tämän käsiin jäänyt mitään.
14Nõnda nagu ta oma ema ihust oli tulnud, nõnda läheb ta jälle tagasi alasti, nagu ta tuligi, ega saa oma vaevast midagi, mida oma käega võiks kaasa viia.
15(H5:14)Rikkaan oli täältä lähdettävä yhtä alastomana kuin hän oli äitinsä kohdusta tullut, eikä hän voinut viedä mukanaan mitään siitä, minkä oli vaivaa nähden koonnut.
15Raske õnnetus on siis seegi: nagu ta oli tulnud, nõnda ta läheb, ja mis kasu on temal, et ta vaev on tuulde läinud?
16(H5:15)Juuri tämä on kipeä kärsimys: sellaisena kuin hän oli tullut, hänen oli myös lähdettävä. Mitä hyötyä oli siis siitä, että hän oli nähnyt vaivaa -- tuulen hyväksi!
16Ta veedab kõik oma päevad pimeduses ning tunneb palju tuska, haigust ja meelepaha.
17(H5:16)Kaikki päivänsä hän kulutti pimeässä huolia kantaen, vaivaa ja murhetta kärsien.
17Vaata, mida ma olen näinud olevat hea ja ilus: süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast, millega keegi ennast vaevab päikese all oma üürikesil elupäevil, mis Jumal temale on andnud - sest see on tema osa.
18(H5:17)Niinpä olenkin havainnut, että on oikein ja paikallaan syödä ja juoda ja nauttia elämästä kaiken sen vaivan keskellä, jota ihminen näkee vähinä Jumalan antamina elinpäivinään auringon alla; sellainen on hänen osansa.
18Seegi on Jumala and, kui Jumal annab mõnele inimesele rikkust ja vara ning lubab tal seda nautida, sellest oma osa võtta ja rõõmus olla oma vaeva viljast.
19(H5:18)Jumalan lahja on sekin, että hän antaa rikkautta ja omaisuutta ja sallii ihmisen käyttää sitä ja saada siitä osansa ja iloita kaiken vaivannäön keskellä.
19Sest siis ta ei mõtle nii palju oma elupäevadele, kuna Jumal paneb teda tegelema tema südame rõõmuga.
20(H5:19)Kun Jumala täyttää mielen iloa tuottavilla askareilla, ei ihminen ehdi ajatella elinpäiviensä kulumista.