1Oli yhdeksäs vuosi, kymmenennen kuun kymmenes päivä, ja minulle tuli tämä Herran sana:
1Ja üheksandal aastal, kümnenda kuu kümnendal päeval tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
2"Ihminen, kirjoita muistiin tämä päivämäärä, juuri tämä. Tänä päivänä on Babylonian kuningas käynyt hyökkäykseen Jerusalemia vastaan.
2'Inimesepoeg, kirjuta enesele üles päeva nimi, just tänase päeva nimi: Paabeli kuningas ründab Jeruusalemma just täna!
3Esitä uppiniskaiselle kansalleni vertaus, sano sille: "Näin sanoo Herra Jumala: -- Ota pata, pane se tulelle ja kaada siihen vettä.
3Ja räägi vastupanijale soole tähendamissõna ning ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Pane pott tulele, pane, ja vala sisse ka vett!
4Lisää keittolihat, kaikki hyvät palat, reidet ja lavat. Lisää mehukkaat luut,
4Kogu sellesse lihatükid, kõik head tükid: saps ja abaluu, täida see valitud kontidega!
5ota parasta lampaanlihaa. Lado padan alle puut ja keitä lihat, keitä lihat ja luut.
5Võta valitud lammas ja lao selle alla ka puid; keeda vägevasti, hauta selle sees ta kontegi!
6Sillä näin sanoo Herra Jumala: -- Voi kaupunkia, joka on veressä, voi pataa, joka on ruosteessa eikä ruosteestaan pääse! Ota lihat pala palalta pois, arpomatta, valikoimatta.
6Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Häda veresüüga linnale, roostetanud potile, mille küljest rooste ära ei lähe! Tühjenda see tükk tüki järel ilma liisku heitmata!
7Kaupunki on veren tahraama. Se vuodatti veren kalliolle, se ei vuodattanut sitä maahan pölyn peitettäväksi.
7Sest tema valatud veri on tema keskel: ta pani selle palja kalju peale ega valanud maha, et seda põrmuga katta.
8Siksi minä vihastuin ja päätin rangaista kaupunkia. Minä vuodatan sen oman veren paljaalle kalliolle, niin ettei se peity.
8Viha õhutamiseks, kättemaksu teostamiseks panin ka mina tema vere palja kalju peale, et seda ei saaks peita.
9Näin sanoo Herra Jumala: -- Voi veren tahraamaa kaupunkia! Minäkin tuon lisää puita,
9Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Häda veresüüga linnale! Minagi suurendan tuleriita.
10ladon niitä päällekkäin ja sytytän tulen. Keitän lihat pehmeiksi, keitän liemen kuiviin, niin että luut palavat karrelle.
10Lisa puid, süüta tuli, keeda liha pehmeks, keeda leent, nii et kondid hakkavad kõrbema!
11Ja tyhjän padan minä jätän tulelle, että se kuumenisi ja alkaisi hehkua, että sen kuona sulaisi, ruoste palaisi pois.
11Pane siis pott tühjalt süte peale, et see kuumeneks ja vask hakkaks hõõguma, et selle mustus sulaks, rooste kaoks!
12Turhaa kaikki! Pata on paksussa ruosteessa, tuli ei siihen pysty.
12Vaeva on nähtud, aga selle küljest ei ole läinud see rohke rooste - see ei kadunud tuleski!
13Sinä, yltä päältä saastainen, et liastasi puhdistunut, vaikka minä sinua puhdistin. Puhdas ja saastaton sinusta tulee vasta sitten, kun puran vihani sinuun.
13Oma häbiväärse mustuse tõttu - ma tahtsin sind küll puhastada, aga sina ei läinud puhtaks oma mustusest - sina ei saagi enam puhtaks, enne kui ma olen su kallal vaigistanud oma viha.
14Minä, Herra, olen puhunut. Niin käy, niin minä teen, minä en päätöstäni muuta, en sääli enkä säästä. Tekojesi mukaan saat tuomiosi. Näin sanoo Herra Jumala."
14Mina, Issand, olen rääkinud. See sünnib ja seda ma teen. Ma ei jäta seda unarusse ja ma ei kurvasta ega kahetse: su teede ja tegude järgi mõistetakse kohut su üle, ütleb Issand Jumal.'
15Minulle tuli tämä Herran sana:
15Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
16"Ihminen, minä otan sinulta äkisti silmiesi ilon, mutta älä osoita suruasi, älä itke, älä vuodata kyyneleitä.
16'Inimesepoeg, vaata, äkilise surma läbi ma võtan sinult ära su silmarõõmu, aga ära kaeba ega nuta ja sul ärgu tulgu pisaratki!
17Vaienna huokauksesi, älä järjestä valittajaisia, kiedo päähine päähäsi ja pane kengät jalkaasi niin kuin muulloinkin, älä peitä kasvojasi äläkä syö suruleipää."
17Oiga tasa, ära tee leinakaebust surnute pärast! Mähi enesele peamähis pähe ja pane jalatsid jalga, ära kata kinni oma habet ja ära söö leinaleiba!'
18Minä puhuin aamulla kansalle, ja illalla vaimoni kuoli. Seuraavana aamuna tein saamani käskyn mukaan,
18Kui ma hommikul rääkisin seda rahvale - õhtul oli surnud mu naine ja ma tegin järgmisel hommikul, nagu mind oli kästud -,
19ja ihmiset sanoivat minulle: "Miksi teet noin? Onko se jokin merkki meille?"
19siis ütles rahvas mulle: 'Kas sa ei seletaks meile, mis tähendus on sellel meie kohta, et sa nõnda teed?'
20Minä sanoin heille: "Minulle tuli tämä Herran sana:
20Ja ma vastasin neile: 'Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
21"Sano Israelin kansalle: Näin sanoo Herra Jumala: Minä annan saastuttaa temppelini, teidän turvanne ja ylpeytenne, teidän silmienne ilon ja kaipauksenne kohteen. Teidän poikanne ja tyttärenne, jotka te jätitte jälkeenne, saavat surmansa.
21Ütle Iisraeli soole: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina teotan ära oma pühamu, teie võimu uhkuse, teie silmade rõõmu ja teie hinge igatsuse; ja teie pojad ja tütred, kes teile järele jäävad, langevad mõõga läbi.
22Silloin te teette niin kuin minä nyt teen. Te ette peitä kasvojanne ettekä syö suruleipää,
22Siis te teete, nagu mina olen teinud: te ei kata kinni oma habet ega söö leinaleiba,
23te pidätte päähineen päässä ja kengät jalassa, te ette itke ettekä järjestä valittajaisia vaan riudutte syntienne tähden ja huokaatte omissa oloissanne.
23teil on peamähis peas ja jalatsid jalas; te ei kaeba ega nuta, vaid hääbute oma süütegudes ja ägate isekeskis.
24Hesekiel on teille merkkinä: niin kuin hän tekee, niin teette myös te. Kun se tapahtuu, te tiedätte, että minä olen Herra, Jumala.
24Hesekiel on teile endeks: just nagu tema on teinud, peate teiegi tegema. Kui see sünnib, siis te saate tunda, et mina olen Issand Jumal.
25"Ja sinä, ihminen! Sinä päivänä, jona minä otan heiltä turvapaikan pois ja riistän heidän kalleimman aarteensa, heidän silmiensä ilon ja kaipauksensa kohteen, ja otan heidän poikansa ja tyttärensä,
25Ja sina, inimesepoeg! Tõesti, sel päeval, kui ma võtan neilt ära nende pelgupaiga, nende suurepärase rõõmu, nende silmarõõmu ja hinge igatsuse, nende pojad ja tütred,
26sinä päivänä saapuu luoksesi eräs pakoon päässyt ja kertoo sinulle kaiken tämän.
26sel päeval jõuab su juurde põgenik, et seda kuulutada su kõrvade kuuldes.
27Sinä päivänä, silloin kun tuo pakolainen tulee, sinun suusi aukeaa jälleen, sinä puhut etkä enää ole mykkä. Sinä olet heille merkkinä, ja he tulevat tietämään, että minä olen Herra."
27Sel päeval, kui põgenik tuleb, avaneb su suu ja sa räägid ega ole enam tumm. Sina oled neile endeks ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.'