1Joosef meni faraon luo ja sanoi: "Isäni ja veljeni ovat tulleet tänne Kanaaninmaasta ja tuoneet mukanaan lampaansa, vuohensa, nautakarjansa ja koko muun omaisuutensa. He ovat nyt Gosenin maakunnassa."
1Ja Joosep läks ja teatas vaaraole ning ütles: 'Mu isa ja vennad ja nende lambad, kitsed ja veised ja kõik, mis neil oli, on tulnud Kaananimaalt, ja vaata, nad on Gooseni maakonnas.'
2Sitten hän otti mukaansa viisi veljeään ja vei heidät faraon eteen.
2Ja ta võttis oma vendade hulgast viis meest ja tõi need vaarao ette.
3Farao kysyi hänen veljil- tään: "Mikä on teidän ammattinne?" He vastasivat faraolle: "Me, sinun palvelijasi, olemme lammaspaimenia, kuten esi-isämmekin olivat."
3Ja vaarao küsis tema vendadelt: 'Mis teie amet on?' Ja nad vastasid vaaraole: 'Su sulased on lambakarjased, niihästi meie ise kui meie isad.'
4He sanoivat vielä faraolle: "Me jouduimme tulemaan siirtolaisiksi tähän maahan, sillä lampaillamme ja vuohillamme ei ole Kanaaninmaassa syötävää, kun siellä on kova kuivuus. Sallithan, että me, sinun palvelijasi, asetumme asumaan Gosenin maakuntaan."
4Ja nad ütlesid vaaraole: 'Me oleme maale tulnud võõrastena elama, sest su sulaste karjale ei olnud sööta, kuna Kaananimaal on kange nälg. Luba siis nüüd oma sulaseid elada Gooseni maakonnas!'
5Farao sanoi Joosefille: "Isäsi ja veljesi ovat tulleet luoksesi.
5Ja vaarao rääkis Joosepiga, öeldes: 'Sinu isa ja vennad on su juurde tulnud.
6Egyptin maa on sinulle avoinna, sijoita heidät asumaan maan parhaaseen osaan. He saavat asua Gosenin maakunnassa, ja jos heidän joukossaan on kyvykkäitä miehiä, niin pane heidät päällysmiehiksi huolehtimaan minun karjoistani."
6Egiptusemaa on su ees lahti, pane oma isa ja vennad elama parimasse maakonda. Elagu nad Gooseni maakonnas, ja kui sa tunned nende hulgast tublisid mehi, siis pane need mu karja ülevaatajaiks!'
7Sitten Joosef haki isänsä ja toi hänet faraon eteen, ja Jaakob tervehti faraota toivottaen hänelle siunausta.
7Siis Joosep tõi sisse oma isa Jaakobi ja pani seisma vaarao ette; ja Jaakob õnnistas vaaraod.
8Farao kysyi Jaakobilta: "Paljonko si- nulla on ikää?"
8Ja vaarao küsis Jaakobilt: 'Kui palju sul eluaastaid on?'
9Jaakob vastasi: "Olen elänyt vaeltajan elämää satakolmekymmentä vuotta. Vähälukuiset ja onnettomat ovat elinvuoteni olleet, eikä niitä ole kertynyt minulle yhtä paljon kuin esi-isilleni heidän vaelluksensa aikana."
9Ja Jaakob vastas vaaraole: 'Aastaid, mis ma võõrana olen elanud, on sada kolmkümmend aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad ja need ei ulatu mu isade eluaastateni nende võõrsiloleku ajal.'
10Sitten Jaakob hyvästeli faraon, toivotti hänelle siunausta ja lähti hänen luotaan.
10Siis Jaakob õnnistas vaaraod ja läks ära vaarao juurest.
11Joosef sijoitti isänsä ja veljensä Egyptiin asu- maan ja antoi heille maaomaisuutta maan parhaasta osasta, Ramseksen maakunnasta, kuten farao oli käs- kenyt.
11Ja Joosep paigutas oma isa ja vennad elama ja andis neile maaomandi Egiptusemaal kõige paremas maakonnas, Raamsese maakonnas, nagu vaarao oli käskinud.
12Ja Joosef piti huolen isänsä ja veljiensä ja koko suvun elatuksesta antaen kullekin sen mu- kaan, montako ruokittavaa hänellä oli.
12Ja Joosep hoolitses leivaga oma isa ja vendade ja kogu isa pere eest, vastavalt nende väetite laste suudele.
13Missään ei ollut syötävää, sillä nälänhätä oli hyvin ankara, ja Egypti ja Kanaaninmaa olivat nään- tymässä nälkään.
13Aga kogu maal ei olnud leiba, sest näljahäda oli väga kange, ja Egiptusemaa ja Kaananimaa olid näljast nõrkemas.
14Joosef kokosi Egyptistä ja Ka- naaninmaasta kaiken hopean maksuksi siitä viljasta, joka häneltä ostettiin, ja vei hopean faraon palat- siin.
14Ja Joosep kogus kokku kõik Egiptusemaal ja Kaananimaal leiduva raha vilja eest, mida osteti; ja Joosep viis raha vaarao kotta.
15Kun hopea oli loppunut Egyptistä ja Kanaa- ninmaasta, tulivat egyptiläiset Joosefin luo ja sanoivat: "Anna meille leipää! Pitääkö meidän kuolla sinun eteesi, nyt kun hopea on lopussa?"
15Kui raha oli lõppenud Egiptusemaalt ja Kaananimaalt, siis tulid kõik egiptlased Joosepi juurde, öeldes: 'Anna meile leiba! Kas peame su silma ees surema, sellepärast et raha on otsas?'
16Silloin Joosef vastasi: "Tuokaa tänne karjanne, niin minä annan teille syötävää eläimiänne vastaan, jos kerran hopeanne on lopussa."
16Ja Joosep vastas: 'Andke oma loomad ja mina annan teile nende eest, kui raha on otsas.'
17He toivat karjansa Joose- fille, ja hän antoi heille syötävää hevosten, lam- paiden ja vuohien, nautakarjan ja aasien hinnalla. Näin hän sinä vuonna piti heidät hengissä ruoalla, jonka he saivat karjaansa vastaan.
17Ja nad tõid oma loomad Joosepile ja Joosep andis neile leiba hobuste, lamba- ja kitsekarjade, veisekarjade ja eeslite eest; nõnda muretses ta neile sel aastal leiba kõigi nende loomade eest.
18Niin kului se vuosi. He tulivat hänen luokseen seuraavanakin vuonna ja sanoivat: "Herramme, sinä tiedät varmaan, että kaikki hopea on lopussa, ja myös meidän karjamme ja juhtamme ovat jo joutuneet sinun haltuusi. Meillä ei ole sinulle enää muuta tarjottavaa kuin ruumiimme ja peltomme.
18Kui see aasta lõppes, siis järgmisel aastal tulid nad tema juurde ja ütlesid temale: 'Me ei saa oma isandale salata, et raha on otsas ja loomakarjad on meie isanda käes. Meil ei ole isanda ees muud üle jäänud kui ainult meie ihud ja põllumaa.
19Pitääkö meidän peltoinemme tuhoutua sinun edessäsi? Ota meidät ja meidän peltomme ja anna meille leipää, niin me tulemme faraon orjiksi, ja anna meille myös siemenviljaa. Näin me pysymme hengissä eivätkä pel- lot autioidu."
19Kas peame su silma ees surema, niihästi me ise kui meie põllud? Osta meid ja meie põllud leiva eest, et me oma põldudega saaksime vaaraole orjadeks! Anna meile seemet, et jääksime elama ega sureks ja et põllud ei jääks tühjaks!'
20Niin Joosef osti koko Egyptin pellot faraolle, sillä kaikki egyptiläiset myivät hänelle peltonsa, kun nälkä oli käynyt heille ylivoimaiseksi. Näin koko maa tuli faraon omaksi.
20Siis Joosep ostis vaaraole kogu Egiptuse põllumaa, sest egiptlased müüsid igaüks oma põllu, sellepärast et nälg ahistas neid. Nõnda sai maa vaarao omaks.
21Joosef teki kansasta faraon orjia kautta koko Egyptin maan.
21Ja ta tegi rahva tema orjaks, Egiptuse ühest äärest teiseni.
22Vain pappien peltoja hän ei ostanut, sillä papit saivat palkkansa faraolta ja pystyivät elämään häneltä saamillaan tuloilla. Siksi heidän ei tarvinnut myydä peltojaan.
22Ainult preestrite põldusid ta ei ostnud, sest preestritel oli sissetulek vaaraolt ja nemad elatusid sissetulekust, mida vaarao neile andis; seepärast nemad ei müünud oma põldusid.
23Joosef sanoi kansalle: "Minä olen nyt ostanut teidät ja teidän peltonne faraolle. Tässä on teille siemenviljaa, kylväkää peltonne.
23Ja Joosep ütles rahvale: 'Vaata, ma olen nüüd ostnud teid ja teie põllud vaaraole. Näe, siin on teile seemet, külvake see põldudele!
24Mutta sadosta teidän on aina annettava viidesosa faraolle. Neljä viidesosaa siitä jääköön teille siemenviljaksi sekä ravinnoksi itsellenne, talonväellenne, vaimoillenne ja lapsillenne."
24Aga saagist peate andma viiendiku vaaraole, kuna neli osa jäägu teie kätte teile põlluseemneks, samuti toiduks teile ja neile, kes teie peredes on, ja toiduks teie väetitele lastele.'
25He sanoivat: "Sinä olet pitänyt meidät hengissä. Pidä meistä huolta edelleenkin, niin me olemme faraon orjia."
25Ja nad vastasid: 'Sina oled meid elus hoidnud! Kui leiame armu oma isanda silmis, siis jääme vaaraole orjadeks.'
26Ja Joosef sääti lain, joka vielä nytkin on voimassa Egyptissä, että faraolle oli annettava viidesosa sadosta. Vain pappien pellot eivät joutuneet faraon omistukseen.
26Ja Joosep tegi selle seaduseks Egiptuse põllumaa kohta tänapäevani, et vaaraole saab viiendik; ainult preestrite põllud ei saanud vaarao omaks.
27Niin israelilaiset jäivät asumaan Egyptiin Gose- nin maakuntaan ja kotiutuivat sinne. He olivat he- delmällisiä ja lisääntyivät runsaasti.
27Ja Iisrael jäi elama Egiptusemaale Gooseni maakonda; nad jäid sinna paigale, olid viljakad ja neid sai väga palju.
28Jaakob asui Egyptissä seitsemäntoista vuotta, ja hän eli sadanneljänkymmenenseitsemän vuoden ikäiseksi.
28Ja Jaakob elas Egiptusemaal seitseteist aastat, ja Jaakobi päevi, tema eluaastaid, oli sada nelikümmend seitse aastat.
29Kun hän, Israel, tunsi kuolemansa lähestyvän, hän kutsui luokseen poikansa Joosefin ja sanoi hänelle: "Pyydän sinulta erästä asiaa, jolla voit osoittaa minulle rakkautesi ja uskollisuutesi. Kosketa minua nivusiin ja vanno, ettet hautaa minua Egyptiin.
29Kui Iisraeli surmapäev ligines, siis ta kutsus oma poja Joosepi ning ütles temale: 'Kui ma nüüd olen su silmis armu leidnud, siis pane oma käsi mu puusa alla ja osuta mulle heldust ja truudust: ära mata mind Egiptusesse,
30Kun minä olen mennyt lepoon isieni luo, vie minun ruumiini pois Egyptistä ja pane minut isieni hautaan." Joosef vastasi: "Minä teen niin kuin pyydät."
30sest ma tahan magada oma vanemate juures. Vii mind Egiptusest ära ja mata nende hauda!' Ja ta vastas: 'Ma teen su sõna järgi!'
31Jaakob sanoi: "Vanno se minulle." Joosef vannoi, ja sitten Israel polvistui vuo- teelleen ja rukoili kasvot päänalusta vasten.
31Ja tema ütles: 'Vannu mulle!' Ja ta vandus temale. Siis Iisrael kummardas voodi peatsi poole.