1Ennussana Damaskoksesta. Näin käy: Damaskos ei enää ole kaupunki, siitä on tullut rauniokasa.
1Ennustus Damaskuse kohta: Vaata, Damaskus lakkab olemast linn ja muutub varemeks.
2Kaupungit, joita se hallitsi, jäävät hylätyiksi, ne jäävät karjalaumoille, jotka makailevat siellä kenenkään häiritsemättä.
2Aroeri linnad jäetakse maha, jäävad karjadele, kes seal lebavad, ilma et ükski neid peletaks.
3Efraim menettää suojamuurinsa, Damaskos kadottaa kuninkuuden, ja Syyrian jäännöksen valta sortuu kuin Israelin mahti -- näin sanoo Herra Sebaot.
3Efraimist kaob kindel linn ja Damaskusest kuningriik; ja Süüria jäägiga sünnib nagu Iisraeli laste hiilgusegagi, ütleb vägede Issand.
4Sinä päivänä Jaakobin heimon mahti vaipuu ja kuihtuu sen kukoistus ja hyvinvointi.
4Sel päeval jääb väikseks Jaakobi hiilgus ja lahjub tema ihu lihavus,
5Sen käy kuin pystyssä seisovan viljan: korjuumies tulee ja katkaisee tähkät. Sen käy kuin Refaimin alangon pellon, kun tähkänpoimijat ovat tehneet työnsä:
5otsekui lõikaja lõikaks kasvavat vilja ja tema käsivars koristaks viljapäid, otsekui nopitaks viljapäid Refaimi orus.
6sinne jää jälkikeruuta varten sen verran kuin ravisteltuun oliivipuuhun -- kaksi, kolme marjaa latvaan, neljä, viisi sinne tänne oksiin. Näin sanoo Herra, Israelin Jumala.
6Jääb ainult järelkoristus, otsekui õlipuud raputades: kaks, kolm marja ülal ladvas, neli, viis viljapuu okstel, ütleb Issand, Iisraeli Jumal.
7Sinä päivänä ihmisen silmät etsivät sitä joka hänet on luonut, kohti Israelin Pyhää kääntyy hänen katseensa.
7Sel päeval vaatab inimene oma Looja peale ja ta silmad näevad Iisraeli Püha.
8Ei hän enää käännä katsettaan alttareihin, omiin luomuksiinsa, sormiensa töihin, ei asera-paaluihin, ei suitsutusalttareihin.
8Ta ei vaata altareile, oma kätetööle, ega näe seda, mis ta sõrmed on teinud, ei viljakustulpi ega suitsutusaltareid.
9Sinä päivänä teidän lujat kaupunkinne jäävät autioiksi, yhtä autioiksi kuin ne kaupungit, jotka hivviläiset ja amorilaiset hylkäsivät paetessaan israelilaisten tieltä. Ja kaikkialla on autius.
9Sel päeval on tema tugevad linnad otsekui mahajäetud metsad ja mäetipud, mis Iisraeli laste pärast maha jäeti, ja tühjus võtab maad.
10Sillä sinä, Israel, olet unohtanut Jumalasi, joka sinut pelastaa, et ole muistanut turvakalliotasi. Istuta vain edelleenkin istutuksiasi ihanille jumalille ja kasvata vieraita köynnöksiä!
10Sest sa unustasid oma Pääste-Jumala ega tuletanud meelde oma kindlat kaljut. Seepärast sa siis istutad Adonise aedu ja juurutad võõraid pistikuid.
11Sinä istutat ja saat ne heti versomaan, sinä kylvät ja saat ne jo huomenna kukkimaan. Mutta kun tauti puhkeaa, sato jää sinulta nauttimatta, eikä lääkettä kipuusi ole.
11Istutamispäeval sa paned nad kasvama ja viid hommikuks oma külvi õitsema, kuid lõikus kaob tõve ja vaigistamatu valu päeval.
12Voi kansojen meren kohinaa! Kumeana se pauhaa. Voi kansanheimojen kuohuja! Ne kohisevat kuin hyökyaallot,
12Häda! Paljude rahvaste möll. Need mühavad, otsekui mühaks meri. Rahvahõimude märatsus. Need kohavad, otsekui kohaksid võimsad veed.
13ne jymisevät kuin suuret vedet. Mutta kun Herra niille ärjäisee, ne pakenevat maan ääriin. Niitä ajetaan takaa, niin kuin vuoriston tuuli ajelee akanoita, ne kierivät niin kuin pallo-ohdakkeet myrskyssä.
13Rahvahõimud kohavad, otsekui kohaksid suured veed. Aga tema sõitleb neid ja nad põgenevad kaugele ning neid aetakse taga, otsekui tuul puhub mägedel aganaid, otsekui torm keerutab tolmu.
14Ilta on kauhuja täynnä, aamun tullen ne ovat poissa. Sellainen on ryöstäjiemme osa, sellainen riistäjiemme arpa.
14Õhtul, vaata, on kabuhirm, hommiku tulles ei ole neid enam. See on meie rüüstajate osa ja meie riisujate liisk.