1Sana Juudasta ja Jerusalemista. Jesajan, Amosin pojan, näky.
1Kõne Jesaja, Aamotsi poja nägemusest Juuda ja Jeruusalemma kohta:
2Tulee vielä aika, jolloin Herran pyhäkön vuori seisoo lujana. Ylimpänä vuorista se kohoaa, korkeimpana kukkuloista, ja kansat virtaavat sinne.
2Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde.
3Monet kansat lähtevät liikkeelle sanoen: -- Tulkaa, nouskaamme Herran vuorelle, nouskaamme Jaakobin Jumalan pyhäkköön! Hän opastaa meitä tiellään, ja me, me tahdomme kulkea hänen polkujaan, sillä Siionista tulee Herran sana ja Jerusalemista kaikuu Jumalan puhe.
3Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: 'Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna!'
4Hän, Herra, ratkaisee kansanheimojen riidat, hän jakaa oikeutta kaikille kansoille. Niin taotaan miekat auran teriksi ja keihäät vesureiksi. Yksikään kansa ei enää kohota miekkaa toista vastaan eikä harjoittele sotataitoja.
4Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist.
5Jaakobin lapset, tulkaa, vaeltakaamme Herran valossa!
5Jaakobi sugu, tulge, käigem Issanda valguses!
6Herra, sinä olet hylännyt kansasi, olet hylännyt Jaakobin lapset. Heidän maansa on täynnä idän tapoja, se on ennustajien vallassa kuin filistealaisten maa, muukalaisia tulvillaan.
6Kuid sa oled hüljanud oma rahva, Jaakobi soo, sest nad on täis idamaa kombeid ja nõiuvad vilistite sarnaselt, nad löövad kätt võõramaa lastega.
7Heidän maansa on täynnä kultaa ja hopeaa, sen aarteilla ei ole määrää, heidän maansa on täynnä hevosia eikä vaunuilla ole loppua.
7Nende maa on täis hõbedat ja kulda, nende varandustel ei ole lõppu; nende maa on täis hobuseid ja nende sõjavankreid on otsatult.
8Heidän maansa on täynnä epäjumalia, kättensä töitä he kumartavat, sormiensa luomuksia palvovat.
8Nende maa on täis ebajumalaid, nad kummardavad oma kätetööd, seda, mis nende sõrmed on teinud.
9Mutta ihminen joutuu nöyrtymään, miehen on pakko kumartua. Herra, älä anna anteeksi heille!
9Aga inimene painutatakse ja mees heidetakse maha. Ära anna neile andeks!
10Paetkaa vuorten uumeniin, piiloutukaa maan tomuun Herran kauhistuttavan voiman tieltä, hänen ylhäisen kirkkautensa tieltä!
10Poe kalju sisse ja peida ennast põrmu Issanda kartuse pärast ja tema kõrge aupaistuse eest!
11Ylpeät silmät nöyrtyvät, ylpeä varsi taipuu, sinä päivänä Herra yksin on ylhäinen.
11Inimeste suurelised silmad alandatakse ja meeste kõrkus painutatakse. Jah, sel päeval on Issand üksinda kõrge.
12Sillä Herran Sebaotin päivä iskee kaikkeen ylpeään ja korkeaan, kaikkeen mahtavaan ja ylhäiseen, niin että se vaipuu maahan.
12Sest vägede Issandal on päev: kõigi suureliste ja kõrkide jaoks, kõigi jaoks, kes kõrgele on tõusnud, et neid alandada,
13Se iskee kaikkiin Libanonin setreihin, korkeihin ja ylpeihin, ja kaikkiin Basanin tammiin,
13kõigi Liibanoni kõrgete ja uhkete seedrite jaoks ja kõigi Baasani tammede jaoks,
14se iskee kaikkiin korkeihin vuoriin ja kaikkiin ylhäisiin kukkuloihin,
14kõigi kõrgete mägede jaoks ja kõigi kõrgemate küngaste jaoks,
15jokaiseen ylpeään torniin se iskee ja jokaiseen murtumattomaan muuriin,
15kõigi kõrgete tornide jaoks ja kõigi tugevate müüride jaoks,
16se iskee rantojen huvipursiin ja kauas merelle purjehtiviin laivoihin.
16kõigi Tarsise laevade jaoks, kõigi toredate laevade jaoks.
17Ylpeä ihminen nöyrtyy, hänen täytyy taipua, korskeat miehet vaipuvat maahan. Sinä päivänä Herra yksin on ylhäinen
17Siis painutatakse inimeste ülbus ja alandatakse meeste kõrkus. Jah, sel päeval on Issand üksinda kõrge.
18ja epäjumalat väistyvät, joka ikinen.
18Ebajumalad aga kaovad täiesti.
19Paetkaa vuorten luoliin, maan onkaloihin Herran kauhistuttavan voiman tieltä, hänen ylhäisen kirkkautensa tieltä, kun hän nousee järisyttämään maata!
19Siis poetakse kaljulõhedesse ja muldkoobastesse Issanda kartuse pärast ja tema kõrge aupaistuse eest, kui ta tõuseb maad hirmutama.
20Sinä päivänä ihmiset heittävät menemään hopeajumalansa ja kultajumalansa, jotka he ovat tehneet kumarrettavikseen. Myyrille ja lepakoille he ne heittävät
20Sel päeval viskavad inimesed oma hõbedased ja kuldsed ebajumalad, mis nad endile kummardamiseks on teinud, muttidele ja nahkhiirtele,
21paetessaan vuorten koloihin ja kallioiden halkeamiin Herran kauhistuttavan voiman tieltä, hänen ylhäisen kirkkautensa tieltä, kun hän nousee järisyttämään maata.
21et aga saaks pugeda kaljupragudesse ja kivilõhedesse Issanda kartuse pärast ja tema kõrge aupaistuse eest, kui ta tõuseb maad hirmutama.
22Lakatkaa jo luottamasta ihmiseen, vain kevyt elämän henkäys hänellä on sieraimissaan. Mikä hän on, mihin hän kelpaa?
22Seepärast lakake lootmast inimestele, kellel on ainult hingeõhk ninas, sest neid ei saa ju panna mikski!