1Mistä teidän keskinäiset kiistanne ja taistelunne syntyvät? Mistäpä muusta kuin haluistanne, jotka käyvät taistelua teidän ruumiissanne.
1Kust tulevad siis sõdimised ja kust tülid teie keskel? Eks nad tule sealt, teie ihuliikmetes sõdivatest lõbuhimudest?
2Te himoitsette, mutta jäätte vaille, kiihkon ja kateuden vallassa te vaikka riistätte hengen toisiltanne, mutta ette silti saavuta päämääräänne. Te taistelette ja iskette yhteen, mutta jäätte vaille, koska ette pyydä.
2Te himustate, ja teil ei ole; te taplete ja tapate, ja ei suuda midagi saavutada; te tülitsete ja sõdite. Teil ei ole, sest te ei palu.
3Ja vaikka pyydätte, te ette saa, koska pyydätte väärässä tarkoituksessa, kuluttaaksenne kaiken mielihaluissanne.
3Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks.
4Te uskottomat! Ettekö tiedä, että rakkaus maailmaan on vihaa Jumalaa kohtaan? Joka tahtoo olla maailman ystävä, asettuu Jumalan viholliseksi.
4Te abielurikkujad! Kas te siis ei tea, et sõprus maailmaga on vaen Jumalaga? Kes iganes eelistab olla maailma sõber, seab end Jumala vaenlaseks.
5Vai luuletteko, että Raamattu syyttä sanoo: "Mustasukkaisen kiihkeästi hän halajaa henkeä, jonka on meihin pannut"?
5Või arvate, et Pühakiri ütleb asjata: 'Kadeduseni ta igatseb Vaimu, kes on asunud meisse'?
6Mutta vielä suurempi on se armo, jonka hän antaa. Siksi Raamattu sanoo: -- Jumala on ylpeitä vastaan, mutta nöyrille hän antaa armon.
6Aga ta annab veel suuremat armu; seepärast ta ütleb: 'Jumal paneb vastu ülbeile, aga alandlikele annab armu!'
7Taipukaa siis Jumalan alaisuuteen, mutta vastustakaa Paholaista, niin se lakkaa ahdistamasta teitä.
7Alistuge siis Jumalale! Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.
8Lähestykää Jumalaa, niin hän lähestyy teitä. Puhdistakaa kätenne, synnintekijät, puhdistakaa sydämenne, te kahtaalle horjuvat!
8Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi! Patused, puhastage käed ja kasige südamed, te hingelt kahestunud!
9Tuntekaa kurjuutenne, surkaa ja itkekää! Kääntyköön naurunne murheeksi, ilonne masennukseksi.
9Tundke oma viletsust, leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja rõõm kurbuseks!
10Nöyrtykää Herran edessä, niin hän on teidät korottava.
10Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid!
11Älkää panetelko toisianne, veljet. Joka panettelee veljeään tai tuomitsee hänet, puhuu lakia vastaan ja tuomitsee lain. Mutta jos tuomitset lain, et ole lain noudattaja, vaan sen tuomari.
11Ärge halvustage üksteist, vennad! Kui keegi halvustab või arvustab oma venda, siis ta halvustab ja arvustab Seadust. Kui sa aga Seadust arvustad, siis sa ei ole Seaduse täitja, vaid kohtunik.
12Yksi ainoa on lainsäätäjä ja tuomari, hän, jolla on valta pelastaa ja valta tuomita kadotukseen. Mutta mikä sinä olet tuomitsemaan lähimmäisesi?
12Ainult üks on seaduseandja ja kohtunik - tema, kes võib nii päästa kui hukata. Aga kes oled sina, sa ligimese arvustaja?
13Kuulkaa nyt, te jotka sanotte: "Tänään tai huomenna me lähdemme siihen ja siihen kaupunkiin, viivymme siellä vuoden, teemme kauppoja ja keräämme hyvät voitot."
13Kuulge nüüd, kes ütlete: 'Täna või homme läheme sellesse või teise linna ja veedame seal ühe aasta ning kaupleme ja saame kasu!'
14Ettehän te tiedä, mitä huomispäivä tuo teidän elämäänne! Savua te olette, joka hetken näkyy ja sitten haihtuu.
14Teie, kes ei tea, missugune on homme teie elu! Te olete ju aur, mida on hetke näha, ja siis see haihtub.
15Näin teidän tulisi sanoa: "Jos Herra tahtoo, niin me elämme ja teemme sitä ja sitä."
15Selle asemel et öelda: 'Kui Issand tahab ja me veel elame, siis teeme seda või teist',
16Mutta nyt te kerskutte ja rehentelette. Kaikki tuollainen kerskailu on pahasta.
16te kiitlete oma kõrkuses. Iga selline kiitlemine on kurjast.
17Joka tietää, mitä on tehtävä, mutta ei tee, se syyllistyy syntiin.
17Kes oskab teha head, aga ei tee, sellele on see patt.