1Minkä tähden vain Kaikkivaltias tietää tilinteon hetket, miksi ne ovat salaisuus niille, jotka tuntevat hänet?
1Miks ei ole Kõigevägevam talletanud karistusaegu, ja miks need, kes teda tunnevad, ei saa näha tema päevi?
2Jumalattomat siirtävät rajakiviä, ryöstävät karjaa, laiduntavat sitä kuin omaansa.
2Piirimärke nihutatakse, karja riisutakse ja karjatatakse kui oma.
3He vievät mukanaan orvon ainoan aasin ja ottavat pantiksi lesken härän.
3Vaeslaste eesel viiakse ära, lesknaise härg võetakse pandiks.
4He sysäävät tieltään köyhät ja heikot. Kaikki vähäväkiset pakoilevat heitä.
4Vaesed tõugatakse teelt kõrvale, kõik maa viletsad peavad peitu pugema.
5Kuin autiomaan villiaasit maan köyhät kulkevat arolla. He etsivät syötävää, ruokaa lapsilleen.
5Vaata, otsekui metseeslid kõrbes lähevad nad oma tööle toidust otsima: lagendik on leib tema lastele.
6He kokoavat tähteitä pelloilta, keräävät jumalattoman viinitarhasta jäljelle jääneitä rypäleitä.
6Väljal peavad nad lõikama seda, mis pole nende oma, ja koristama õela viinamäge.
7He yöpyvät alasti, ilman vaatetta, ei heillä ole peitettä kylmää vastaan.
7Nad peavad ööbima alasti, riieteta, ja külmas olema katteta.
8He kastuvat, kun vuorilta tulee sade, suojattomina he painautuvat kalliota vasten.
8Mägede äikesevihmast saavad nad märjaks, ja olles varjupaigata, liibuvad nad vastu kaljut.
9Orpo riistetään äitinsä rinnoilta, köyhältä otetaan lapsi velan pantiksi.
9Tissi otsast riisutakse vaeslaps ja vaese vastu võetakse panti.
10He kulkevat alasti, ilman vaatetta, nälkäisinä he kantavat isäntien tähkäkuormia,
10Nad käivad alasti, riieteta, ja kannavad näljastena viljavihke.
11toisten tarhoissa he puristavat oliiveista öljyä, janon piinaamina he polkevat viinikuurnan rypäleitä.
11Müüride vahel nad peavad suruma õli, sõtkuma surutõrt, aga kannatama janu.
12Kaupungissa miehet valittavat, haavoittuneet huutavat apua, mutta Jumala ei rukousta kuule.
12Rahva linnades ägatakse ja haavatute hing hüüab appi; ent Jumal ei pane tähele jõledust.
13Pimeyden miehet kapinoivat valoa vastaan. He eivät tunne valon teitä, valon polkuja he eivät kulje.
13On neid, kes on valguse vastased, kes ei taha tunda selle teid ega jääda selle radadele.
14Murhamies nousee ennen aamun valkenemista ja surmaa köyhän poloisen. Yön pimeydessä hän liikkuu kuin varas.
14Koiduajal tõuseb mõrvar üles, et tappa viletsat ja vaest, ja öösel on ta nagu varas.
15Avionrikkoja odottaa illan hämärää, ajattelee: "Ei kukaan minua näe", mutta peittää vielä viitalla kasvonsa.
15Abielurikkuja silm ootab hämarust, mõeldes: 'Ükski silm ei näe mind!' ja paneb katte näole.
16Murtovaras tunkeutuu taloon yön pimeinä hetkinä, päivän hän pysyttelee tarkoin näkymättömissä. Valoa hän ei voi sietää.
16Pimeduses murtakse kodadesse: päeval nad redutavad kodus, nad ei taha valgusest teada.
17Heille kaikille yön tulo on kuin aamun koitto. Pimeyden kauhut eivät heitä pelota.
17Sest sügav pimedus on neile kõigile hommikuks ja pimeduse hirmud on nende sõbrad.
18Jumalaton on kuin lastu, jonka virta vie. Hänen peltoaan kohtaa kirous, enää ei kukaan mene hänen viinitarhaansa.
18Aga päeva koites on neil kiire. Neetud olgu maal nende põld, ükski surutõrre sõtkuja ärgu pöördugu nende viinamäele!
19Helteessä halkeillut maa nielee kevään vedet, tuonela sen, joka on tehnyt syntiä.
19Põud ja kuumus võtavad lumeveed, surmavald võtku patustajad!
20Hänen oma äitinsä unohtaa hänet. Madot syövät hänet olemattomiin. Kukaan ei enää häntä muista. Kuin puu, niin vääryys murtuu.
20Üsk unustab ta, uss mõnuleb temast, teda ei mäletata enam: nõnda murtakse ülekohus nagu puu.
21Hän kohteli pahoin lapsetonta, turvatonta naista, leskeä hän ei auttanut!
21Ta vaevab lastetut, kes pole sünnitanud, ja ei tee head lesknaisele.
22Voimassaan Jumala tempaa pois mahtavatkin miehet. Kun hän nousee, ei kukaan ole turvassa.
22Ent Jumal oma jõuga pikendab vägivaldsete iga: nad tõusevad üles, isegi kui neil ei ole enam lootustki eluks.
23Hän suojelee heitä, antaa heidän uskoa, että he ovat turvassa, mutta hänen katseensa seuraa heidän askeliaan.
23Ta annab neile julgeoleku ja nad saavad sellest tuge; aga ta silmad on nende teede peal.
24Hetkeksi he nousevat korkealle, sitten heitä ei enää ole. He kyyristyvät, mutta pois heidät temmataan niin kuin kaikki temmataan. Kuin tähkäpäät heidät leikataan pois.
24Nad on tõusnud üürikeseks - ja siis ei ole neid enam. Neid alandatakse, neid kistakse nagu kõiki muidki ja nad lõigatakse ära otsekui viljapead.
25Totisesti, näin on asia. Kuka osoittaa minut valehtelijaksi ja sanani vääriksi?
25Eks ole ju nõnda? Kes tahaks teha mind valelikuks ja mu sõnad tühjaks?'