1Joonalle tuli toisen kerran tämä Herran sana:
1Ja Joonale tuli teist korda Issanda sõna; ta ütles:
2"Lähde Niniveen, tuohon suureen kaupunkiin, ja julista sille se sanoma, jonka minä sinulle puhun."
2'Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja pea sellele jutlus, nagu ma sind käsin!'
3Nyt Joona meni Niniveen, niin kuin Herra oli käskenyt. Ninive oli suunnattoman suuri kaupunki, laidasta laitaan kolme päivänmatkaa.
3Siis Joona võttis kätte ja läks Issanda sõna peale Niinevesse; Niineve oli suur linn Jumala ees: kolm päevateekonda.
4Joona lähti kulkemaan kaupungissa ensimmäistä päivänmatkaa ja huusi: "Enää neljäkymmentä päivää, sitten Ninive hävitetään!"
4Ja Joona hakkas linna läbi käima; käies esimese päeva teed, ta hüüdis ja ütles: 'Veel nelikümmend päeva ja Niineve hävitatakse!'
5Sen kuultuaan Niniven asukkaat uskoivat Jumalaan. He julistivat paaston, ja niin ylhäiset kuin alhaisetkin pukeutuivat säkkivaatteeseen.
5Ja Niineve mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed.
6Kun Joonan sanat tulivat Niniven kuninkaan korviin, hän nousi valtaistuimeltaan, riisui viittansa, pukeutui säkkivaatteeseen ja istuutui tomuun.
6Ja kui sõna sellest jõudis Niineve kuningani, tõusis too oma aujärjelt ja võttis mantli seljast, kattis ennast kotiriidega ja istus tuha peale.
7Hän käski kuuluttaa koko Ninivessä: "Tämä on kuninkaan ja hänen hovinsa määräys: Eivät ihmiset eivätkä eläimet, eivät lehmät eivätkä lampaat saa edes maistaa ruokaa eivätkä juoda vettä. Karjaa ei saa päästää laitumelle.
7Siis ta laskis Niineves kuulutada ja öelda: 'Kuninga ja tema ülikute käsul öeldakse: Inimesed ja loomad, veised, lambad ja kitsed ärgu söögu midagi, ärgu käigu karjas ja ärgu joogu vett,
8Kaikkien, niin ihmisten kuin eläintenkin, on kuljettava säkkivaatteeseen puettuina, kaikkien on huudettava Jumalaa täysin voimin. Jokainen kääntyköön pahoilta teiltään ja hylätköön väärät tekonsa.
8vaid nad katku endid kotiriidega, inimesed ja loomad, ja hüüdku võimsasti Jumala poole ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast, mis nende käte küljes on!
9Ehkä Jumala silloin luopuu aikomuksestaan, leppyy ja antaa hehkuvan vihansa laantua, ja me pelastumme."
9Kes teab, vahest Jumal pöördub ja kahetseb, pöördub oma tulisest vihast, nii et me ei hukku.'
10Jumala näki, että he kääntyivät pahoilta teiltään. Niin hän muutti mielensä eikä sallinutkaan onnettomuuden kohdata niniveläisiä, vaikka oli sanonut tuhoavansa heidät.
10Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda.