1Neito: Olen Saaronin ketojen kukka, laaksojen lilja.
1'Mina olen Saaroni liilia, orgude lilleke.'
2Mies: Kuin lilja ohdakkeiden keskellä on minun armaani neitojen keskellä.
2'Otsekui lilleke orjavitste keskel, nõnda on mu kullake tütarlaste keskel.'
3Neito: Kuin omenapuu metsän puiden keskellä on rakkaani nuorukaisten keskellä. Sen puun varjoon kaipaan lepäämään, sen hedelmä maistuu suussani makealta.
3'Otsekui õunapuu metsa puude keskel, nõnda on mu kallim noorte meeste keskel. Tema varjus ma igatsen istuda ja tema vili on mu suulaele magus.
4Neito: Hän vei minut viinitupaan, ja yllämme hulmusi rakkauden viiri.
4Tema on mind viinud pidukotta, ja selle lipp mu kohal on Armastus.
5Tuokaa minulle rusinaterttuja, että vahvistun, tuokaa omenoita, että virvoitun -- minä olen rakkaudesta sairas!
5Kosutage mind rosinatega, elustage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige!
6Hänen vasen kätensä on pääni alla, hänen oikea kätensä hyväilee minua.
6Tema vasak käsi on mu pea all ja tema parem käsi kaisutab mind.
7Minä vannotan teitä, Jerusalemin tytöt, gasellien ja villipeurojen kautta: älkää häiritkö rakkauttamme, älkää häiritkö, ennen kuin itse haluamme herätä!
7Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide või aasa hirvede juures: ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!
8Neito: Rakkaani tulee, minä kuulen hänen äänensä! Hän kiitää yli vuorten, hän kirmaa yli kukkuloiden!
8Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb, ronides mägedel, hüpeldes küngastel.
9Kuin gaselli on minun rakkaani, hän on kuin nuori peura. Siinä hän on! Hän pysähtyy ja jää talomme seinustalle. Hän katsoo ikkunan takaa, kurkistaa säleikön raosta.
9Mu kallim on nagu gasell või noor hirv. Vaata, ta seisab meie seina taga, heidab pilgu aknaist sisse, vaatab läbi võrede.
10Rakkaani puhkeaa puhumaan. Mies: Nouse, kalleimpani, kauneimpani, tule kanssani ulos!
10Mu kallim räägib ja ütleb mulle: 'Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!'
11Talvi on mennyt, sade on laannut, se on kaikonnut pois.
11Sest vaata, talv on möödunud, vihm on läinud oma teed,
12Kukat nousevat maasta, laulun aika on tullut, joka puolella huhuavat metsäkyyhkyt.
12maa peal on näha õiekesi, lauluaeg on tulnud ja meie maal on kuulda turteltuvi häält.
13Viikunapuussa kypsyvät ensi hedelmät, viiniköynnöksen nuput aukeavat ja levittävät tuoksuaan. Nouse, kalleimpani, kauneimpani, tule kanssani ulos!
13Viigipuu küpsetab oma marju, viinapuud õitsevad ja lõhnavad. Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
14Kyyhkyni, kallion kätkemä, vuoren seinässä lymyävä, anna minun nähdä kasvosi, anna minun kuulla äänesi, sillä sinun äänesi on suloinen, ihanat ovat sinun kasvosi.
14Mu tuvike kaljulõhedes, kuristiku peidupaigas! Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!'
15Muut: Auttakaa meitä, ottakaa kiinni ketut, ketunpojat, jotka turmelevat viinitarhat! Köynnöksemme ovat juuri nupullaan!
15'Võtke meile kinni rebased, väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid, sest meie viinamäed õitsevad!
16Neito: Rakkaani on minun ja minä olen hänen, liljojen keskellä on hänen laidunmaansa.
16Mu kallim on minu, ja mina kuulun temale, kes lillekeste keskel karja hoiab.
17Kun tuulenhenki illalla viriää ja varjot pitenevät, tule silloin, rakkaani, riennä kuin gaselli, tule kuin peura tuoksuville kummuille!
17Kuni tuul kuulutab päeva ja varjud põgenevad, tule taas, mu kallim, nagu gasell või noor hirv jäärakulistele mägedele!'