1Mies: Rakkaani, kihlattuni! Minä tulen puutarhaani ja poimin mirhani ja balsamini, avaan hunajakennoni ja syön hunajan, juon viinini ja maitoni. Muut: Syökää, ystävät! Juokaa ja juopukaa, rakastavaiset!
1'Ma tulen oma rohuaeda, mu õeke, mu pruut! Ma nopin oma mürri ja palsamit, ma söön oma kärgi ja mett, ma joon oma veini ja piima. Sööge, sõbrad, jooge, ja joobuge armastusest!'
2Neito: Minä nukuin, mutta sydämeni valvoi. Kuulin koputusta -- rakkaani tulee! Mies: Avaa ovesi, rakkaani, kalleimpani, pieni kyyhkyni, kaikkeni! Tukkani on kasteesta märkä, yön pisarat noruvat hiuksiltani.
2'Ma uinusin, aga mu süda oli ärkvel. Kuule! Mu kallim koputab: 'Ava mulle, mu õeke, mu kullake, mu tuvike, mu süütuke! Sest mu pea on täis kastet, täis ööpiisku mu kiharad.'
3Neito: Minä jo ehdin riisua vaatteeni -- miksi pukeutuisin uudelleen? Jalkanikin jo pesin -- miksi tahraisin ne taas?
3Ma olen oma rüü seljast võtnud, kas peaksin jälle riietuma? Ma olen oma jalad pesnud, kas peaksin need jälle tolmuseks tegema?
4Neito: Rakkaani työnsi kätensä ovenraosta, ja sydämeni hypähti.
4Siis mu kallim pistis oma käe läbi ava ja mu süda hakkas põksuma tema pärast.
5Minä nousin avaamaan rakkaalleni, ja käteni helmeilivät mirhaa, sulaa mirhaa oli minun sormissani ja oven salvassa.
5Ma tõusin, et oma kallimale avada. Mu käed tilgutasid mürri ja mu sõrmed sula mürri riivi õnarasse.
6Minä avasin armaalleni, mutta hän oli mennyt. Olin tuskaani kuolla -- hän oli poissa! Minä etsin häntä, mutta en löytänyt, minä kutsuin häntä, mutta hän ei vastannut.
6Ma avasin oma kallimale, aga mu kallim oli pöördunud ja läinud. Ma jäin hingetuks tema rääkimise pärast. Ma otsisin teda, aga ei leidnud, hüüdsin teda, aga ta ei vastanud mulle.
7Vastaani tuli vartijoita öisellä kierroksellaan. He löivät minut mustelmille ja repivät huivin yltäni, kaupungin vartiomiehet!
7Vahid, kes uitavad linnas, leidsid mu, peksid mind, haavasid mind; nad võtsid minult hõlsti, need müüride vahid.
8Jerusalemin tytöt, minä vannotan teitä: Jos löydätte hänet, jota rakastan, mitä sanotte hänelle? Sanokaa: olen rakkaudesta sairas!
8Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred: kui te leiate mu kallima, mida te siis temale ütlete? Et ma olen armastusest haige.'
9Muut: Millä tavoin sinun rakkaasi on muita parempi, sinä naisista kaunein? Millä tavoin sinun rakkaasi eroaa muista, kun noin meitä vannotat?
9'Mispoolest on su kallim teistest parem, sa ilusaim naistest? Mispoolest on su kallim teistest parem, et sa meid nõnda vannutad?'
10Neito: Minun rakkaani on komea ja verevä, hän erottuu tuhansien joukosta!
10'Minu kallim on priske ja jumekas, silmapaistvaim kümne tuhande hulgast!
11Hänen kasvonsa hohtavat kuin kulta, hänen kiharansa ovat korpinmustat, tuuheat kuin taatelin kukinnot.
11Tema pea on puhtaim kuld, tema datlipöörise sarnased kiharad on ronkmustad.
12Hänen silmänsä ovat kuin kaksi kyyhkystä, jotka lepäävät puron äärellä, kuin kyyhkyt, jotka maidossa kylvettyään istuvat maljan reunalla.
12Tema silmad on nagu tuvid veeojade ääres, piimas pestud, taradel istumas.
13Hänen poskensa tuoksuvat kuin yrttitarha, tuoksuvat kuin voiderasia, hänen huulensa ovat liljankukat, niillä helmeilee kirkas mirha.
13Tema põsed on nagu palsamipeenar, vürtside laekad; tema huuled on liiliad, millelt nõrgub sula mürri.
14Hänen käsivartensa ovat kultatangot, Tarsisin kivillä kirjaillut. Hänen vatsansa on norsunluinen kilpi, jota peittävät safiirit.
14Tema käsivarred on kullakangid, täis krüsoliidikive; tema kõht on elevandiluukilp, safiiridega kaetud.
15Hänen säärensä ovat marmoripylväät, kultajalustalle pystytetyt. Hän on näöltään kuin Libanonin vuoret, ylväs kuin setripuu.
15Tema sääred on marmorsambad, asetatud puhtast kullast aluseile; tema on kujult Liibanoni sarnane, otsekui valitud seedrid.
16Hänen suunsa maistuu makealta -- kaikki hänessä houkuttaa! Tällainen on minun rakkaani, tällainen on minun ystäväni, Jerusalemin tytöt!
16Tema suulagi on väga magus, ta on läbi ja läbi armas. Niisugune on minu kallim, jah, niisugune on minu sõber, Jeruusalemma tütred.'