French 1910

Estonian

Psalms

91

1Celui qui demeure sous l'abri du Très-Haut Repose à l'ombre du Tout Puissant.
1Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib,
2Je dis à l'Eternel: Mon refuge et ma forteresse, Mon Dieu en qui je me confie!
2see ütleb Issandale: 'Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!'
3Car c'est lui qui te délivre du filet de l'oiseleur, De la peste et de ses ravages.
3Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest.
4Il te couvrira de ses plumes, Et tu trouveras un refuge sous ses ailes; Sa fidélité est un bouclier et une cuirasse.
4Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall.
5Tu ne craindras ni les terreurs de la nuit, Ni la flèche qui vole de jour,
5Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab,
6Ni la peste qui marche dans les ténèbres, Ni la contagion qui frappe en plein midi.
6ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal.
7Que mille tombent à ton côté, Et dix mille à ta droite, Tu ne seras pas atteint;
7Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu.
8De tes yeux seulement tu regarderas, Et tu verras la rétribution des méchants.
8Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele.
9Car tu es mon refuge, ô Eternel! Tu fais du Très-Haut ta retraite.
9Sest sina, Issand, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks.
10Aucun malheur ne t'arrivera, Aucun fléau n'approchera de ta tente.
10Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile.
11Car il ordonnera à ses anges De te garder dans toutes tes voies;
11Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel.
12Ils te porteront sur les mains, De peur que ton pied ne heurte contre une pierre.
12Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi.
13Tu marcheras sur le lion et sur l'aspic, Tu fouleras le lionceau et le dragon.
13Sa astud üle lõvide ja rästikute, noored lõvid ja lohed sa lömastad.
14Puisqu'il m'aime, je le délivrerai; Je le protégerai, puisqu'il connaît mon nom.
14'Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime.
15Il m'invoquera, et je lui répondrai; Je serai avec lui dans la détresse, Je le délivrerai et je le glorifierai.
15Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.
16Je le rassasierai de longs jours, Et je lui ferai voir mon salut.
16Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma päästet.'