1Als aber Rahel sah, daß sie dem Jakob keine Kinder gebar, ward sie eifersüchtig auf ihre Schwester und sprach zu Jakob: Schaffe mir auch Kinder, wo nicht, so sterbe ich.
1Kui Raahel nägi, et ta ei toonud Jaakobile lapsi ilmale, siis Raahel kadestas oma õde ja ütles Jaakobile: 'Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!'
2Jakob aber ward sehr zornig auf Rahel und sprach: Bin ich denn an Gottes Statt, der dir Leibesfrucht versagt?
2Aga Jaakobi viha süttis põlema Raaheli vastu ja ta küsis: 'Kas mina olen Jumala asemik, kes sulle ihuvilja keelab?'
3Sie aber sprach: Siehe, da ist meine Magd Bilha, komm zu ihr, daß sie in meinen Schoß gebäre, und ich doch durch sie Nachkommen erhalte!
3Ja Raahel vastas: 'Vaata, seal on mu orjatar Billa. Heida tema juurde, et ta sünnitaks lapsi mu põlvede peale ja minagi saaksin nõnda temalt järglasi!'
4Und sie gab ihm ihre Magd Bilha zum Weibe, und Jakob kam zu ihr.
4Ja ta andis temale naiseks oma teenija Billa ning Jaakob heitis selle juurde.
5Bilha aber empfing und gebar dem Jakob einen Sohn.
5Ja Billa jäi lapseootele ning tõi Jaakobile poja ilmale.
6Da sprach Rahel: Gott hat mir Recht verschafft und meine Stimme erhört und mir einen Sohn gegeben; darum hieß sie ihn Dan.
6Siis ütles Raahel: 'Jumal tegi mulle õigust. Ta kuulis ka mu häält ja andis mulle poja.' Seepärast ta pani temale nimeks Daan.
7Und Bilha, die Magd Rahels, empfing abermal und gebar dem Jakob einen zweiten Sohn.
7Ja Billa, Raaheli teenija, jäi taas lapseootele ning tõi Jaakobile teise poja ilmale.
8Da sprach Rahel: Ich habe mit meiner Schwester gerungen, als ränge ich mit Gott, und habe auch gewonnen! Darum hieß sie ihn Naphtali.
8Siis ütles Raahel: 'Ma olen oma õega võidelnud Jumala võitlust ja olen võitnud.' Ja ta pani temale nimeks Naftali.
9Als nun Lea sah, daß sie innehielt mit Gebären, nahm sie ihre Magd Silpa und gab sie Jakob zum Weibe.
9Kui Lea nägi, et ta oli lakanud sünnitamast, siis ta võttis oma teenija Silpa ja andis selle Jaakobile naiseks.
10Und Silpa, Leas Magd, gebar dem Jakob einen Sohn.
10Ja Silpa, Lea teenija, tõi Jaakobile poja ilmale
11Da sprach Lea: Ich habe Glück! und hieß ihn Gad.
11ning Lea ütles: 'Õnneks!' Ja ta pani temale nimeks Gaad.
12Darnach gebar Silpa, Leas Magd, dem Jakob einen zweiten Sohn.
12Ja Silpa, Lea teenija, tõi Jaakobile teise poja ilmale
13Da sprach Lea: Die Töchter werden mich glücklich preisen! Und sie hieß ihn Asser.
13ning Lea ütles: 'Ma olen õnnelik. Tõesti, naised kiidavad mind õnnelikuks.' Ja ta pani temale nimeks Aaser.
14Ruben aber ging aus zur Zeit der Weizenernte und fand Liebesäpfel auf dem Felde und brachte sie heim zu seiner Mutter Lea. Da sprach Rahel zu Lea: Gib mir einen Teil der Liebesäpfel deines Sohnes!
14Kord läks Ruuben nisulõikuse ajal ja leidis väljalt lemmemarju ja tõi neid oma emale Leale. Ja Raahel ütles Leale: 'Anna ka minule oma poja lemmemarju!'
15Sie antwortete ihr: Ist das ein Geringes, daß du mir meinen Mann genommen hast? Und willst du auch die Liebesäpfel meines Sohnes nehmen? Rahel sprach: Er soll dafür diese Nacht bei dir schlafen zum Entgelt für die Liebesäpfel deines Sohnes!
15Aga ta vastas temale: 'Kas on veel vähe, et sa võtsid mu mehe? Nüüd tahad sa ka mu poja lemmemarjad ära võtta!' Siis ütles Raahel: 'Vastutasuks magagu ta täna öösel sinu juures su poja lemmemarjade eest!'
16Da nun Jakob am Abend vom Felde kam, ging ihm Lea entgegen und sprach: Du sollst zu mir kommen, denn ich habe dich erkauft um die Liebesäpfel meines Sohnes. Und er schlief in jener Nacht bei ihr.
16Kui Jaakob tuli õhtul väljalt, siis läks Lea temale vastu ja ütles: 'Sa pead minu juurde heitma, sest ma olen sind tinginud tasu eest, oma poja lemmemarjade eest!' Ja tema magas sel ööl ta juures.
17Und Gott erhörte Lea, und sie empfing und gebar dem Jakob den fünften Sohn.
17Ja Jumal kuulis Lead, ja Lea jäi lapseootele ja tõi Jaakobile viienda poja ilmale.
18Da sprach Lea: Gott hat mir gelohnt, daß ich meinem Mann meine Magd gegeben habe, und hieß ihn Issaschar.
18Ja Lea ütles: 'Jumal tasus mulle, et ma andsin oma teenija oma mehele.' Ja ta pani temale nimeks Issaskar.
19Lea empfing abermal und gebar dem Jakob den sechsten Sohn.
19Ja Lea jäi taas lapseootele ja tõi Jaakobile kuuenda poja ilmale.
20Und Lea sprach: Gott hat mich mit einer guten Gabe beschenkt! Nun wird mein Mann wieder bei mir wohnen, denn ich habe ihm sechs Söhne geboren, und sie hieß ihn Sebulon.
20Ja Lea ütles: 'Jumal valmistas mulle ilusa kingituse. Nüüd mu mees hakkab mind sallima, sest ma olen temale kuus poega ilmale toonud!' Ja ta pani temale nimeks Sebulon.
21Darnach gebar sie eine Tochter, welche sie Dina hieß.
21Ja pärastpoole ta tõi tütre ilmale ning pani temale nimeks Diina.
22Aber Gott gedachte an Rahel, und Gott erhörte ihr Gebet und machte sie fruchtbar.
22Aga Jumal mõtles Raahelile, ja Jumal kuulis teda ning avas tema üsa.
23Und sie empfing und gebar einen Sohn und sprach: Gott hat meine Schmach von mir genommen!
23Ja ta jäi lapseootele ja tõi poja ilmale ning ütles: 'Jumal võttis ära mu teotuse!'
24Und sie hieß ihn Joseph und sprach: Gott wolle mir noch einen Sohn dazu geben!
24Ja ta pani temale nimeks Joosep, öeldes: 'Annaks Issand mulle lisaks veel teisegi poja!'
25Da nun Rahel den Joseph geboren hatte, sprach Jakob zu Laban: Entlasse mich, daß ich an meinen Ort und in mein Land ziehe!
25Ja kui Raahel oli Joosepi ilmale toonud, siis Jaakob ütles Laabanile: 'Lase mind, et saaksin minna koju ja oma kodumaale!
26Gib mir meine Weiber und Kinder, um welche ich dir gedient habe, daß ich gehen kann! Denn du weißt, welche Dienste ich dir geleistet habe.
26Anna mu naised ja lapsed, kelle pärast ma sind olen teeninud, ja ma lähen, sest sa tead ju ise, kuidas ma sind olen teeninud!'
27Laban antwortete: Ach, daß ich doch in deinen Augen Gnade fände! Ich habe es geahnt; und doch hat mich der HERR um deinetwillen gesegnet.
27Ja Laaban vastas temale: 'Kui ma nüüd sinu silmis armu leiaksin! Märgid näitavad mulle, et Issand on mind sinu pärast õnnistanud.'
28Und er sprach: Bestimme mir deinen Lohn, so will ich ihn dir geben!
28Ja ta ütles: 'Nimeta mulle oma palk ja ma annan selle!'
29Jakob sprach: Du weißt, wie ich dir gedient habe, und was aus deinem Vieh unter meiner Pflege geworden ist.
29Siis ta vastas temale: 'Sina tead ise, kuidas ma sind olen teeninud ja mis on saanud su karjast minu juures.
30Denn es war wenig, was du vor meiner Ankunft hattest, nun aber ist viel daraus geworden, und der HERR hat dich gesegnet, wo ich hingekommen bin; und nun, wann soll ich auch für mein Haus sorgen?
30Sest pisut oli seda, mis sul oli enne mind. See on aga ohtrasti kasvanud ja Issand on sind õnnistanud minu sammude läbi. Millal ma siis nüüd saan hoolitseda ka oma pere eest?'
31Er sprach: Was soll ich dir denn geben? Jakob sprach: Du brauchst mir gar nichts zu geben! Wenn du mir nur tun willst, was ich jetzt sage, so will ich deine Herden wieder weiden.
31Siis ta küsis: 'Mis ma sulle pean andma?' Ja Jaakob vastas: 'Ära anna mulle midagi. Kui sa lubad mulle seda, siis ma karjatan ja hoian veelgi su lambaid ja kitsi:
32Ich will heute durch alle deine Herden gehen, und du sollst daraus absondern alle gesprenkelten und gefleckten Schafe, auch alle schwarzen Schafe unter den Lämmern und alle gefleckten und gesprenkelten Ziegen; und das soll mein Lohn sein.
32ma käisin täna läbi kõik su lamba- ja kitsekarjad, lahutades kõik tähnilised ja kirjud uted ja kõik mustad uted su tallede seast, samuti kirjud ja tähnilised kitsede hulgast. Need olgu mulle palgaks
33So wird alsdann meine Gerechtigkeit für mich sprechen am künftigen Tag vor deinen Augen, wenn du zu meinem Lohn kommst; alles, was weder gesprenkelt noch gefleckt ist unter den Ziegen und was nicht schwarz ist unter den Lämmern bei mir, das soll als gestohlen gelten.
33ja mu õigus kostku minu eest tulevikus, kui sa tuled mu palka vaatama: kõik, kes ei ole tähnilised ja kirjud kitsede hulgas ja mustad tallede seas, loetagu minu poolt varastatuiks!'
34Da sprach Laban: Gut, es sei so, wie du gesagt hast!
34Ja Laaban vastas: 'Hästi, sündigu tõesti su sõna järgi!'
35Und er sonderte noch am gleichen Tag die gestreiften und gefleckten Böcke aus und alle gesprenkelten Ziegen, alles, woran etwas Weißes war, und alles, was schwarz war unter den Lämmern, und tat es unter die Hand seiner Söhne.
35Ja ta lahutas selsamal päeval vöödilised ja kirjud sikud ja kõik tähnilised ja kirjud kitsed, kellel oli valget küljes, ja kõik mustad tallede seas, andis need oma poegade hooleks
36Und er machte einen Abstand von drei Tagereisen zwischen sich und Jakob; dieser aber weidete die übrigen Schafe Labans.
36ning jättis kolme päeva tee enese ja Jaakobi vahele; Jaakob aga jäi karjatama Laabani ülejäänud lambaid ja kitsi.
37Da nahm Jakob frische Ruten von Pappeln, Mandel und Platanenbäumen und schälte weiße Streifen dran, indem er das Weiße an den Ruten bloßlegte;
37Ja Jaakob võttis enesele papli-, mandli- ja plataanipuu tooreid keppe ja kooris neile valged vöödid, paljastades keppide valge puu.
38und legte die Ruten, die er abgeschält hatte, in die Tränkrinnen, wohin die Schafe zum Trinken kamen, gerade vor die Schafe hin.
38Siis ta pani kooritud kepid lammaste ja kitsede ette rennidesse ja veekünadesse, kuhu loomad tulid jooma; ja joomas olles nad paaritusid.
39Wenn sie dann beim Kommen zur Tränke brünstig wurden, so empfingen sie angesichts der Ruten und warfen Gestreifte, Gesprenkelte und Gefleckte.
39Ja kui lambad ja kitsed keppide juures paaritusid, siis nad sünnitasid tallesid: vöödilisi, tähnilisi ja kirjusid.
40Die Lämmer aber sonderte Jakob ab und richtete das Angesicht der Schafe gegen die gefleckten und schwarzen in der Herde Labans; und er machte sich besondere Herden und tat sie nicht zu Labans Schafen.
40Ja Jaakob eraldas noored jäärad: ta pööras isaloomade pead vöödiliste poole ja kõigi mustade poole Laabani karja hulgas. Nõnda tegi ta enesele eraldi karjad ega pannud neid Laabani lammaste ja kitsede sekka.
41Und jedesmal, wenn die Zeit kam, wo die kräftigen Schafe brünstig wurden, legte Jakob die Ruten in die Tränkrinnen vor die Augen der Schafe, damit sie über den Ruten empfingen;
41Ja iga kord, kui tugevamad loomad paaritusid, pani Jaakob kepid künadesse nende silme ette, et nad paarituksid keppide juures.
42wenn aber die Schwachen brünstig wurden, legte er sie nicht hinein. So erhielt Laban die schwachen und Jakob die starken.
42Aga kui loomad olid nõrgemad, siis ta ei pannud. Nõnda said nõrgad Laabanile ja tugevamad Jaakobile.
43Und der Mann wurde außerordentlich reich und bekam viele Schafe, Knechte und Mägde, Kamele und Esel.
43Ja mees kosus väga ja tal oli palju lambaid ja kitsi, teenijaid ja sulaseid, kaameleid ja eesleid.