1Lõn pedig, mikor Dávid az õ házában ülne, monda Nátán prófétának: Ímé én czédrusfából csinált házban lakom, az Úr szövetségének ládája pedig kárpitok alatt.
1Kui siis Taavet elas oma kojas, ütles Taavet prohvet Naatanile: 'Vaata, mina elan seedripuust kojas, aga Issanda seaduselaegas on telgiriiete all.'
2Akkor monda Nátán Dávidnak: Valami a te szívedben van, cselekedd meg, mert az Isten veled leend.
2Ja Naatan ütles Taavetile: 'Tee kõik, mis sul südame peal on, sest Issand on sinuga!'
3Azon éjjel pedig lõn az Istennek szava Nátánhoz, mondván:
3Aga selsamal ööl sündis, et Naatanile tuli Issanda sõna, kes ütles:
4Menj el, és mondd meg az én szolgámnak, Dávidnak: Ezt mondja az Úr: Ne te építs nékem házat lakásul;
4'Mine ja ütle mu sulasele Taavetile: Nõnda ütleb Issand: Sina ära ehita mulle elamiseks koda.
5Mert nem laktam én attól fogva házban, mióta az Izráel fiait kihoztam, mind e mai napig, hanem egy hajlékból más hajlékba [mentem] és sátorból [sátorba.]
5Sest ma pole kojas elanud alates päevast, kui ma tõin Iisraeli ära, kuni tänapäevani, vaid olen rännanud telgist telki ja paigast teise.
6A mely helyeken jártam az Izráel egész népével, szólottam-é vagy egyszer valakinek az Izráel birái közül (a kiknek parancsoltam vala, hogy az én népemet legeltessék), mondván: Miért nem csináltatok nékem czédrusfából házat?
6Kus ma ka iganes kogu Iisraelis olen käinud, kas ma olen sõnagi lausunud ainsalegi Iisraeli kohtumõistjale, keda ma olin käskinud minu rahvast karjasena hoida, ja öelnud: Mispärast te ei ehita mulle seedripuust koda?
7Most azért ezt mondjad az én szolgámnak, Dávidnak: Ezt mondja a Seregek Ura: Én választottalak téged a juhok mellõl a pásztorkunyhóból, hogy légy vezére az én népemnek, az Izráelnek,
7Ja nüüd ütle mu sulasele Taavetile nõnda: Nõnda ütleb vägede Issand: Ma olen sind võtnud karjamaalt lammaste ja kitsede järelt, et sa oleksid mu rahvale, Iisraelile, vürstiks.
8És veled voltam mindenütt, valahová mentél, minden ellenségeidet is a te orczád elõl elvesztettem, ennekfelette [oly] hírt szerzettem néked, a minemû hírök van a hatalmasoknak, a kik a földön vannak;
8Ja ma olen sinuga olnud kõikjal, kus sa oled käinud, ja olen kõik su vaenlased sinu eest hävitanud. Nüüd tahan ma sinu nime teha võrdseks suurimate nimedega maa peal.
9Lakóhelyet is adtam az én népemnek, az Izráelnek és elplántálám õt; és lakik az õ helyén, és ki nem mozdul többé, s nem fogják az álnokságnak fiai sanyargatni, mint azelõtt.
9Ja ma tahan oma rahvale, Iisraelile, paiga määrata ja teda nõnda istutada, et ta oma kohal võib elada ega tarvitse enam karta, ja pöörased inimesed ei tohi teda enam vaevata nagu varem
10És attól az idõtõl fogva, hogy megparancsoltam volt, hogy birák legyenek az én népem, az Izráel felett, minden te ellenségeidet megalázám, és azt is jelentém néked, hogy az Úr házat épít néked.
10ja sel ajal, kui ma seadsin kohtumõistjaid oma Iisraeli rahvale. Ja ma alandan kõik su vaenlased ja kuulutan sulle, et Issand annab sulle järeltuleva soo.
11És lészen, mikor betelnek a te életed napjai, hogy a te atyáidhoz elmenj, a te magodat feltámasztom te utánad, mely a te fiaid közül való lesz, és az õ országát megerõsítem.
11Ja kui su päevad täis saavad ja sa lähed oma vanemate juurde, siis ma lasen tõusta pärast sind sinu järglase, kes on üks su poegi, ja ma kinnitan tema kuningriigi.
12Õ épít nékem házat, és megerõsítem az õ királyi székét mindörökké.
12Tema ehitab mulle koja ja mina kinnitan tema aujärje igaveseks ajaks.
13Én leszek néki atyja, õ pedig fiam lészen, és az én irgalmasságomat õ tõle el nem veszem, mint a hogy a te elõtted valótól elvettem;
13Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks; oma heldust ma temast ei lahuta, nõnda nagu ma lahutasin tollest, kes oli enne sind.
14Hanem megerõsítem õt az én házamban és az én országomban mindörökké, és az õ királyiszéke erõs lesz mindörökké.
14Ja ma panen ta igaveseks oma kotta ja kuningriiki, ja tema aujärg on igavesti kindel.'
15Mind e beszédek szerint és mind e látás szerint szóla Nátán Dávidnak.
15Nõnda nagu olid kõik need sõnad ja nõnda nagu oli kogu see nägemus, nõnda kõneles Naatan Taavetile.
16Beméne azért Dávid király, és leüle az Úr elõtt, és monda: Ki [vagyok] én, óh Uram Isten, s micsoda az én házam is, hogy engemet eddig juttattál?
16Siis kuningas Taavet läks ja astus Issanda ette ning ütles: 'Issand Jumal! Kes olen mina ja kes on mu sugu, et sa mind senini oled saatnud?
17Sõt még ez is kevés volt elõtted, óh Isten! hanem ennekfelette szólál jövendõt is a te szolgád háza felõl, és mint magas rangú embert, úgy tekintettél engemet, Úr Isten!
17Aga sedagi on olnud vähe su silmis, Jumal, ja seepärast oled sa rääkinud oma sulase soole tulevikust: sa oled vaadanud mind kui ülendatud inimeste rida, Issand Jumal!
18És mit [kérhetne] Dávid többet te tõled, a te szolgádnak tisztességére, holott te [jól] ismered a te szolgádat?
18Mida peaks Taavet sulle veelgi kõnelema aust, mida sa oled osutanud oma sulasele? Sina ju tunned oma sulast.
19Óh Uram, a te szolgádért és a te szíved szerint cselekedéd mind e nagy dolgokat, hogy kijelentéd mindezeket a csudálatos dolgokat,
19Issand! Oma sulase pärast ja oma südame järgi oled sa kõiki neid suuri asju teinud ja kõik need suured asjad teatavaks teinud.
20(Óh Uram, nincsen senki hasonló hozzád, és nincsen Isten náladnál több), mind a szerint, a mint füleinkkel hallottuk.
20Issand! Kõige selle järgi, mida me oma kõrvaga oleme kuulnud, ei ole ükski sinu sarnane ega ole muud Jumalat kui sina.
21És kicsoda olyan, mint a te néped, az Izráel, egy nemzetség a földön, a melyért elment volna az Isten, hogy megváltaná magának népül; hogy magadnak nagy és rettenetes nevet szerezz, kiûzvén a pogányokat a te néped elõl, a melyet Égyiptomból megszabadítál!
21Ja kes on nagu sinu rahvas Iisrael, ainus rahvas maa peal, keda Jumal ise on käinud enesele rahvaks lunastamas? Sa oled enesele teinud suure ja kardetava nime, ajades paganad ära oma rahva eest, kelle sa Egiptusest lunastasid.
22És az Izráel népét a te népeddé tevéd mindörökké, és te Uram, nékik Istenök lettél.
22Ja sa oled oma Iisraeli rahva määranud enesele rahvaks igaveseks ajaks. Jah, sina, Issand, oled saanud neile Jumalaks.
23Most azért Uram, a szó, a melyet szólál a te szolgád felõl és az õ háza felõl, erõsíttessék meg mindörökké, és úgy cselekedjél, a mint szóltál.
23Ja nüüd, Issand, olgu see sõna, mis sa oma sulase ja tema soo kohta oled rääkinud, igavesti kindel ja tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!
24Maradjon meg és magasztaltassék fel a te neved mindörökké, hogy mondhassák: A Seregek Ura az Izráel Istene, Istene Izráelnek; és Dávidnak, a te szolgádnak háza legyen állandó elõtted.
24Siis on su nimi igavesti kindel ja suur, ja öeldakse: Vägede Issand, Iisraeli Jumal, on Iisraelile Jumalaks, ja su sulase Taaveti sugu seisab kindlalt su ees.
25Minthogy te, én Istenem, a te szolgádnak füle hallására megjelentetted, hogy néki házat csinálsz: ezokáért indula meg a te szolgád, hogy könyörgene elõtted.
25Sest sina, mu Jumal, oled oma sulase kõrvale ilmutanud, et sa annad temale järeltuleva soo. Seepärast julgeb su sulane sind paluda.
26Most azért én Uram, te vagy az Isten, és te szólád e [jó] dolgot a te szolgád felõl.
26Ja nüüd, Issand! Sina oled Jumal ja sina oled oma sulasele lubanud seda head,
27Most azért tessék néked megáldani a te szolgádnak házát, hogy legyen [állandó] mindörökké elõtted; mivelhogy te, Uram, megáldottad, [legyen] azért áldott mindörökké.
27hakka siis nüüd oma sulase sugu õnnistama, et see igavesti sinu ette jääks! Sest mida sina, Issand, õnnistad, see jääb igavesti õnnistatuks!'