1Vajha elszenvednétek tõlem egy kevés balgatagságot! Sõt szenvedjetek el engem is.
1Oh et te salliksite ometi pisut minu rumalust! Te ju sallite mind!
2Mert isteni buzgósággal buzgok értetek; hisz eljegyeztelek titeket egy férfiúnak, hogy mint szeplõtlen szûzet állítsalak a Krisztus elé.
2Sest ma olen kiivas teie pärast jumaliku kiivusega, kuna ma olen teid kihlanud üheleainsale mehele, et teid puhta neitsina esitada Kristusele.
3Félek azonban, hogy a miként a kígyó a maga álnokságával megcsalta Évát, akként a ti gondolataitok is megrontatnak [és eltávolodnak] a Krisztus iránt való egyenességtõl.
3Ma kardan aga, et nõnda nagu madu pettis Eevat oma kurikavaluses, nii rikutakse ka teie lihtne ja puhas Kristusest arusaamise võime.
4Mert hogyha az, a ki jõ, más Jézust prédikál, a kit nem prédikáltunk, vagy más lelket vesztek, a mit nem vettetek, vagy más evangyéliomot, a mit be nem fogadtatok, szépen eltûrnétek.
4Sest kui keegi tuleb ja kuulutab mingit teist Jeesust, keda meie ei ole kuulutanud, või kui te saate teise vaimu, keda te ei ole saanud, või teise evangeeliumi, mida te ei ole vastu võtnud, siis te sallite seda küll.
5Mert én azt gondolom, hogy semmiben sem vagyok alábbvaló a fõ-fõ apostoloknál.
5Ma arvan ometi, et mina ei ole milleski kehvem neist 'ülivõrratuist apostleist'.
6Ha pedig avatatlan [vagyok ]is a beszédben, de nem az ismeretben; sõt mindenben, mindenképen nyilvánvalókká lettünk elõttetek.
6Kui ma olengi koolitamata kõnekunstis, ei ole ma seda tunnetuses, mille me oleme teile alati kõiges teatavaks teinud.
7Avagy vétkeztem-é, mikor magamat megaláztam, hogy ti felmagasztaltassatok, hogy ingyen hírdettem néktek az Isten evangyéliomát?
7Kas ma olen teinud pattu, kui ma ennast alandasin, et teid ülendataks, ja kuulutasin teile Jumala evangeeliumi päris muidu?
8Más gyülekezeteket fosztottam meg, zsoldot vévén, hogy néktek szolgáljak; és mikor nálatok voltam és szûkölködtem, nem voltam terhére senkinek.
8Teisi kogudusi ma riisusin neilt palka võttes, et teenida teid,
9Mert az én szükségemet kipótolták a Macedóniából jött atyafiak; és rajta voltam és rajta is leszek, hogy semmiben se legyek terhetekre.
9ja kui ma tundsingi teie juures olles puudust, ei olnud ma kellelegi vaevaks, sest mis mul puudu jäi, seda leevendasid vennad, kes tulid Makedooniast. Ja ma olen kõigiti püüdnud mitte olla teile koormaks ning püüan edaspidigi.
10Krisztus igazsága bennem, hogy én ettõl a dicsekvéstõl nem esem el Akhája vidékén.
10Nii tõesti kui Kristuse tõde on minus, ei vaigistata seda mu kiitlemist Ahhaia maakohtades.
11Miért? Hogy nem szeretlek titeket? Tudja az Isten.
11Miks? Kas ma siis teid ei armasta? Küll Jumal teab!
12De a mit cselekszem, cselekedni is fogom, hogy elvágjam az alkalmat az alkalomkeresõk elõl; hogy a mivel dicsekesznek, olyanoknak találtassanak [abban], mint mi is.
12Aga nagu ma praegu ei võta midagi teie käest, nii ma teen ka edaspidi, et kõrvaldada neil valevendadel mis tahes võimalus kiidelda ja väita endid olevat niisugused nagu meie.
13Mert az ilyenek hamis apostolok, álnok munkások, a kik a Krisztus apostolaivá változtatják át magukat.
13Sest niisugused inimesed on valeapostlid, petised töötegijad, kes on moondanud ennast Kristuse apostleiks.
14Nem is csoda; hisz maga a Sátán is átváltoztatja magát világosság angyalává.
14Ja see ei ole ime, sest saatan ise moondab ennast valguse ingliks.
15Nem nagy dolog azért, ha az õ szolgái is átváltoztatják magokat az igazság szolgáivá; a kiknek végök az õ cselekedeteik szerint lészen.
15Seepärast ei ole midagi erilist, kui ka tema teenrid endid moondavad õiguse teenriteks. Nende eluots tuleb nende tegude järgi!
16Ismét mondom: ne tartson engem senki esztelennek; de ha mégis, fogadjatok be mint esztelent is, hogy egy kicsit én is dicsekedhessem.
16Taas ma ütlen: Ärgu keegi arvaku mind rumala olevat! Ja kui ometi, siis võtke mind vastu kui rumalat, et ka mina võiksin pisut kiidelda.
17A mit mondok, nem az Úr szerint mondom, hanem mintegy esztelenül a dicsekvésnek ezzel a merészségével,
17Mida ma nüüd räägin, seda ma ei räägi kui Issandalt saadut, vaid otsekui rumaluses, olles kindel, et mul on õigus kiitlemiseks.
18Mivelhogy sokan dicsekesznek test szerint, dicsekeszem én is.
18Aga et paljud kiitlevad lihaliku loomuse poolest, siis kiitlen minagi.
19Hisz okosak lévén, örömest eltûritek az eszteleneket.
19Te sallite meeleldi rumalust, olles ise arukad.
20Mert eltûritek, ha valaki leigáz titeket, ha valaki felfal, ha valaki megfog, ha valaki felfuvalkodik, ha valaki arczul ver titeket.
20Te ju sallite, kui keegi teid orjastab, kui keegi teid paljaks sööb, kui keegi teid koorib, kui keegi ülbitseb, kui keegi lööb teid näkku.
21Szégyenkezve mondom, mivelhogy mi erõtelenek voltunk; de a miben merész valaki, esztelenül szólok, merész vagyok én is.
21Häbi pärast tunnistan, et meie oleme olnud liiga nõdrad.Mida aga keegi söandab - ma räägin rumaluses -, seda söandan minagi.
22Héberek õk? Én is. Izráeliták-é? Én is. Ábrahám magva-é? Én is.
22Nemad on heebrea mehed. Mina ka. Nemad on Iisraeli lapsed. Mina ka. Nemad on Aabrahami sugu. Mina ka.
23Krisztus szolgái-é? (balgatagul szólok) én méginkább; több fáradság, több vereség, több börtön, gyakorta való halálos [veszedelem] által.
23Nemad on Kristuse teenrid. Ma räägin pööraselt - mina olen rohkem. Ma olen palju rohkem vaeva näinud, palju rohkem vangis olnud, saanud palju enam hoope, tihti olnud surmasuus.
24A zsidóktól ötször kaptam negyvenet egy híján.
24Ma olen juutide käest viis korda saanud ühe hoobi vähem kui nelikümmend,
25Háromszor megostoroztak, egyszer megköveztek, háromszor hajótörést szenvedtem, éjt-napot a mélységben töltöttem;
25mind on kolm korda keppidega pekstud, üks kord püütud kividega surnuks visata, kolm korda olen üle elanud laevahuku, terve öö ja päeva olen olnud veevoogudes;
26Gyakorta való utazásban, veszedelemben folyó vizeken, veszedelemben rablók közt, veszedelemben népem között, veszedelemben pogányok között, veszedelemben városban, veszedelemben pusztában, veszedelemben tengeren, veszedelemben hamis atyafiak közt;
26tihti olen olnud teekondadel, ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva seas, ohus paganate seas, ohus linnades, ohus kõrbes, ohus merel, ohus valevendade käes,
27Fáradságban és nyomorúságban, gyakorta való virrasztásban, éhségben és szomjúságban, gyakorta való bõjtölésben, hidegben és mezítelenségben.
27töös ja vaevas, tihti valvamises, näljas ja janus, tihti paastumises, külmas ja alasti;
28Mindezeken kívül van az én naponkénti zaklattatásom, az összes gyülekezetek gondja.
28peale kõige muu päevast päeva rahva kokkuvool minu juurde, mure kõigi koguduste pärast.
29Ki beteg, hogy én is beteg ne volnék? Ki botránkozik meg, hogy én is ne égnék?
29Kes on nõder, ja mina ei oleks nõder? Keda kiusatakse, ja mina ei süttiks?
30Ha dicsekednem kell, az én gyengeségemmel dicsekszem.
30Kui tuleb kiidelda, siis ma kiitlen oma nõtruse üle.
31Az Isten és a mi Urunk Jézus Krisztusnak Atyja, a ki mindörökké áldott, tudja, hogy nem hazudom.
31Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes olgu kiidetud igavesti, teab, et ma ei valeta.
32Damaskusban Aretás király helytartója õrzette a damaskusiak városát, akarván engem megfogni;
32Damaskuses valvas kuningas Aretase ametimees damasklaste linna, et mind kinni võtta,
33És az ablakon át, kosárban bocsátottak le a kõfalon, és megmenekültem kezei közül.
33ja mind lasti korviga läbi müüriakna alla ning ma pääsesin tema käest.