1Ama napon ez éneket énekelik Júda földén: Erõs városunk van nékünk, szabadítását adta kõfal és bástya gyanánt!
1Sel päeval lauldakse Juudamaal seda laulu: Meil on tugev linn, pääste on pandud müürideks ja kaitsevalliks.
2Nyissátok fel a kapukat, hogy bevonuljon az igaz nép, a hûség megõrzõje.
2Avage väravad, et saaks sisse minna õige rahvas, kes püsib usus!
3[Kinek] szíve [reád] támaszkodik, megõrzöd [azt] teljes békében, mivel Te benned bízik;
3Kindlameelsele sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab sinu peale.
4Bízzatok az Úrban örökké, mert az Úrban, Jehovában, örök kõszálunk van.
4Lootke alati Issanda peale, sest Issand Jumal on igavene kalju.
5Mert meghorgasztá a magasban lakozókat: a magas várost, megalázá azt, megalázá azt a földig, és a porba dobta azt;
5Sest tema langetab need, kes elavad kõrgel, ligipääsmatu linna; ta alandab seda, alandab maani, paiskab põrmu.
6Láb tapodja azt, a szegény lábai, a gyöngék talpai!
6Seda tallab jalg, õnnetute jalad, viletsate sammud.
7Az igaznak ösvénye egyenes, egyenesen készíted az igaznak útját.
7Õigete tee on tasane, sina sillutad siledaks õigete raja.
8Mi is vártunk Téged, ítéleted ösvényén, oh Uram! neved és emlékezeted után vágyott a lélek!
8Issand! Me ootame sind ka su kohtumõistmiste teel, hing igatseb su nime ja su mälestust.
9Szívem utánad vágyott éjszaka, az én lelkem is bensõmben Téged keresett, mivel ha ítéleteid [megjelennek] a földön, igazságot tanulnak a földnek lakosai.
9Mu hing igatseb sind öösel, vaimgi mu sees otsib sind, sest kui sinu kohtumõistmised tabavad maad, õpivad ilmamaa elanikud õiglust.
10Ha kegyelmet nyer a gonosz, nem tanul igazságot, az igaz földön is hamisságot cselekszik, és nem nézi az Úr méltóságát.
10Leiab aga õel armu, ei õpi ta õiglust, õigusemaalgi teeb ta ülekohut ega näe Issanda kõrgust.
11Uram! magas a Te kezed, de nem látják! de látni fogják, és megszégyenülnek, néped iránt való buzgó szerelmedet; és tûz emészti meg ellenségeidet.
11Issand, sinu käsi on tõstetud kõrgele, aga nad ei näe seda. Nähku nad siis su püha viha rahva pärast ja häbenegu! Jah, neelaku neid tuli kui sinu vaenlasi!
12Uram! Te adsz nékünk békességet, hisz minden dolgainkat megcselekedted értünk.
12Issand, sina saadad meile rahu, sest kõik meie teodki oled sina teinud.
13Uram! mi Istenünk! urak parancsoltak nékünk kívüled; de általad dicsõítjük neved!
13Issand, meie Jumal! Meid on valitsenud muud isandad peale sinu - me kiidame üksnes sind, sinu nime.
14A meghaltak nem élnek, az árnyak nem kelnek föl: ezért látogatád meg és vesztéd el õket, és eltörléd emlékezetöket.
14Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles. Sest sina nuhtlesid neid ja hävitasid nad ning kaotasid neist iga mälestuse.
15Megszaporítád e népet, Uram! megszaporítád e népet, magadat megdicsõítéd, kiterjesztetted a földnek minden határait.
15Sina oled lisanud rahvast, Issand, oled lisanud rahvast, oled näidanud oma au, oled laiendanud kõik maa piirid.
16Oh Uram! a szorongásban kerestek Téged, és halk imádságot mondtanak, mikor rajtuk volt ostorod.
16Issand, nad otsisid sind kitsikuses, sosistasid lausumisi, kui sina neid karistasid.
17Miként a terhes asszony, a ki közel a szûléshez, vajudik, felkiált fájdalmiban, elõtted olyanok voltunk, Uram!
17Otsekui lapseootel olija, kel sünnitus ligineb, vaevleb ja kisendab oma valudes, nõnda olime meiegi sinu ees, Issand.
18Mint terhesek vajudtunk, de csak szelet szûltünk: szabadulása nem lõn e földnek, és nem hulltak el a föld kerekségének lakói.
18Me olime lapseootel, vaevlesime, aga otsekui oleksime sünnitanud tuult: päästet me maale ei toonud ja ilmamaa elanikke ei sündinud.
19Megelevenednek halottaid és holttesteim fölkelnek: serkenjetek föl és énekeljetek, a kik a porban lakoztok, mert harmatod az élet harmata, és visszaadja a föld az árnyakat!
19Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud.
20Menj be népem, menj be szobáidba, és zárd be ajtóidat utánad, és rejtsd el magad rövid szempillantásig, míg elmúlik a bús harag!
20Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse ja sule uksed enese tagant, peitu üürikeseks ajaks, kuni raev möödub.
21Mert ímé az Úr kijõ helyérõl, hogy meglátogassa a föld lakóinak álnokságát, s felmutatja a föld a vért, és el nem fedi megöletteit többé!
21Sest vaata, Issand väljub oma asupaigast nuhtlema maa elanikke nende ülekohtu pärast. Siis paljastab maa oma veresüü ega kata enam neid, kes ta peal on tapetud.