1Or Salomone s’imparentò con Faraone, re di Egitto. Sposò la figliuola di Faraone, e la menò nella città di Davide, finché avesse finito di edificare la sua casa, la casa dell’Eterno e le mura di cinta di Gerusalemme.
1Ja Saalomon sai vaaraoga, Egiptuse kuningaga, languks: ta võttis vaarao tütre ja viis selle Taaveti linna, seniks kui ta oli valmis ehitanud oma koja, Issanda koja ja müüri ümber Jeruusalemma.
2Intanto il popolo non offriva sacrifizi che sugli alti luoghi, perché fino a que’ giorni non era stata edificata casa al nome dell’Eterno.
2Aga rahvas ohverdas alles ohvriküngastel, sest Issanda nimele ei olnud kuni selle ajani koda ehitatud.
3E Salomone amava l’Eterno e seguiva i precetti di Davide suo padre; soltanto offriva sacrifizi e profumi sugli alti luoghi.
3Saalomon armastas küll Issandat, käies oma isa Taaveti seadluste järgi, aga ta ohverdas ja suitsutas alles ohvriküngastel.
4Il re si recò a Gabaon per offrirvi sacrifizi, perché quello era il principale fra gli alti luoghi; e su quell’altare Salomone offerse mille olocausti.
4Nõnda läks kuningas Gibeoni, et seal ohverdada, sest see oli suur ohvripaik; tuhat põletusohvrit ohverdas Saalomon sealsel altaril.
5A Gabaon, l’Eterno apparve di notte, in sogno, a Salomone. E Dio gli disse: "Chiedi quello che vuoi ch’io ti dia".
5Gibeonis ilmutas Issand ennast Saalomonile öösel unes; ja Jumal ütles: 'Palu, mida ma sulle peaksin andma!'
6Salomone rispose: "Tu hai trattato con gran benevolenza il tuo servo Davide, mio padre, perch’egli camminava dinanzi a te con fedeltà, con giustizia, con rettitudine di cuore a tuo riguardo; tu gli hai conservata questa gran benevolenza, e gli hai dato un figliuolo che siede sul trono di lui, come oggi avviene.
6Ja Saalomon vastas: 'Sina osutasid oma sulasele, mu isale Taavetile, suurt heldust, kuna ta su ees käis tões ja õiguses ning oli õiglase südamega sinu vastu. Ja sina säilitasid temale selle suure helduse ning andsid temale poja, kes ta aujärjel istuks, nagu praegu ongi.
7Ora, o Eterno, o mio Dio, tu hai fatto regnar me, tuo servo, in luogo di Davide mio padre, e io non sono che un giovanetto, e non so come condurmi;
7Ja nüüd, Issand, mu Jumal, sa oled tõstnud oma sulase kuningaks mu isa Taaveti asemele; aga mina olen nagu pisike poiss - ei mõista minna ega tulla.
8e il tuo servo è in mezzo al popolo che tu hai scelto, popolo numeroso, che non può esser contato né calcolato, tanto è grande.
8Ja su sulane on su rahva keskel, kelle sa oled ära valinud - suur rahvas, keda ei saa ära lugeda ega arvutada rohkuse pärast.
9Da’ dunque al tuo servo un cuore intelligente ond’egli possa amministrar la giustizia per il tuo popolo e discernere il bene dal male; poiché chi mai potrebbe amministrar la giustizia per questo tuo popolo che è così numeroso?"
9Anna seepärast oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta võiks su rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel; sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?'
10Piacque al Signore che Salomone gli avesse fatta una tale richiesta.
10Et Saalomon just seda palus, siis oli see kõne Issanda silmis hea.
11E Dio gli disse: "Giacché tu hai domandato questo, e non hai chiesto per te lunga vita, né ricchezze, né la morte de’ tuoi nemici, ma hai chiesto intelligenza per poter discernere ciò ch’è giusto,
11Ja Jumal ütles temale: 'Sellepärast et sa palusid seda ega palunud enesele pikka iga, rikkust ja oma vaenlaste hinge, vaid palusid mõistust, et kuulata, mis õige on,
12ecco, io faccio secondo la tua parola; e ti do un cuor savio e intelligente, in guisa che nessuno è stato simile a te per lo innanzi, e nessuno sorgerà simile a te in appresso.
12siis ma teen, vaata, nagu sa ütled: näe, ma annan sulle targa ja mõistliku südame, nõnda et sinu sarnast ei ole olnud enne sind ega tõuse sinu sarnast ka mitte pärast sind.
13E oltre a questo io ti do quello che non hai domandato: ricchezze e gloria; talmente, che non vi sarà durante tutta la tua vita alcuno fra i re che possa esserti paragonato.
13Aga ka seda, mida sa ei ole palunud, ma annan sulle, niihästi rikkust kui au, nõnda et kogu su eluajal ei ole ükski kuningas sinu sarnane.
14E se cammini nelle mie vie osservando le mie leggi e i miei comandamenti, come fece Davide tuo padre, io prolungherò i tuoi giorni".
14Ja kui sa käid minu teedel, pidades minu määrusi ja käske, nõnda nagu käis su isa Taavet, siis ma pikendan su elupäevi.'
15Salomone si svegliò, ed ecco era un sogno; tornò a Gerusalemme, si presentò davanti all’arca del patto del Signore, e offerse olocausti, sacrifizi di azioni di grazie e fece un convito a tutti i suoi servi.
15Ja Saalomon ärkas, ja vaata, see oli olnud unenägu. Kui ta tuli Jeruusalemma, siis ta astus Issanda seaduselaeka ette, ohverdas põletusohvreid ja valmistas tänuohvreid ning tegi kõigile oma sulaseile suure peo.
16Allora due meretrici vennero a presentarsi davanti al re.
16Kord tulid kaks hooranaist kuninga juurde ja seisid tema ees.
17Una delle due disse: "Permetti, Signor mio! Io e questa donna abitavamo nella medesima casa, e io partorii nella camera dov’ella pure stava.
17Ja üks naine ütles: 'Oh mu isand! Mina ja see naine elasime samas kojas. Ja mina sünnitasin kojas tema juuresolekul.
18E il terzo giorno dopo che ebbi partorito io, questa donna partorì anch’ella; noi stavamo insieme, e non v’era da noi alcun estraneo; non c’eravamo che noi due in casa.
18Ja kolmandal päeval, kui ma olin sünnitanud, sünnitas ka see naine. Me olime üheskoos, ühtegi võõrast ei olnud meiega seal kojas; ainult me mõlemad olime kojas.
19Ora, la notte passata, il bimbo di questa donna morì, perch’ella gli s’era coricata addosso.
19Aga selle naise poeg suri öösel, sest ta oli tema ära maganud.
20Ed essa, alzatasi nel cuor della notte, prese il mio figliuolo d’accanto a me, mentre la tua serva dormiva, e lo pose a giacere sul suo seno, e sul mio seno pose il suo figliuolo morto.
20Siis ta tõusis keset ööd ja võttis minu poja mu kõrvalt, kui su teenija magas, ja pani oma sülle, aga oma surnud poja pani ta minu sülle.
21E quando m’alzai la mattina per far poppare il mio figlio, ecco ch’era morto; ma, mirandolo meglio a giorno chiaro, m’accorsi che non era il mio figlio ch’io avea partorito".
21Ja kui ma hommikul tõusin oma poega imetama, vaata, siis oli ta surnud. Aga kui ma teda hommikul tunnistasin, vaata, siis ei olnudki see minu poeg, kelle ma olin sünnitanud.'
22L’altra donna disse: "No, il vivo è il figliuolo mio, e il morto è il tuo". Ma la prima replicò: "No, invece, il morto è il figliuolo tuo, e il vivo è il mio". Così altercavano in presenza del re.
22Siis ütles teine naine: 'Ei ole nõnda, vaid minu poeg elab ja sinu poeg on surnud.' Aga esimene vastas: 'Ei ole nõnda, sinu poeg on surnud ja minu poeg elab.' Nõnda sõnelesid nad kuninga ees.
23Allora il re disse: "Una dice: Questo ch’è vivo è il figliuolo mio, e quello ch’è morto è il tuo; e l’altra dice: No, invece, il morto e il figliuolo tuo, e il vivo e il mio".
23Siis ütles kuningas: 'Üks ütleb: See on minu poeg, kes on elus, ja sinu poeg on surnud. Ja teine ütleb: Ei ole nõnda, sinu poeg on surnud ja minu poeg elab.'
24Il re soggiunse: "Portatemi una spada!" E portarono una spada davanti al re.
24Ja kuningas ütles: 'Tooge mulle mõõk!' Ja mõõk toodi kuninga ette.
25E il re disse: "Dividete il bambino vivo in due parti, e datene la metà all’una, e la metà all’altra".
25Siis ütles kuningas: 'Raiuge elus laps pooleks ja andke üks pool ühele ja teine pool teisele!'
26Allora la donna di cui era il bambino vivo, sentendosi commuover le viscere per amore del suo figliuolo, disse al re: "Deh! Signor mio, date a lei il bambino vivo, e non l’uccidete, no!" Ma l’altra diceva: "Non sia né mio né tuo; si divida!"
26Aga naine, kelle poeg oli elus, rääkis kuningale, sest ta süda põles poja pärast, ja ütles: 'Oh mu isand, andke elus laps temale, ärge surmake teda!' Ent teine ütles: 'See ei pea saama ei minule ega sinule - raiuge pooleks!'
27Allora il re, rispondendo, disse: "Date a quella il bambino vivo, e non l’uccidete; la madre del bimbo è lei!"
27Siis kostis kuningas ja ütles: 'Andke elus laps temale ja ärge surmake teda mitte - see seal on ta ema!'
28E tutto Israele udì parlare del giudizio che il re avea pronunziato, e temettero il re perché vedevano che la sapienza di Dio era in lui per amministrare la giustizia.
28Ja kogu Iisrael kuulis kohtust, mida kuningas oli mõistnud, ja nad kartsid kuningat, sest nad nägid, et temal oli Jumala tarkus õigust teha.