1Or i Filistei misero insieme i loro eserciti per combattere, si radunarono a Soco, che appartiene a Giuda, e si accamparono fra Soco e Azeka, a Efes-Dammim.
1Ja vilistid kogusid oma sõjaväed võitluseks; nad kogunesid Sookosse, mis kuulus Juudale, ning lõid leeri üles Sooko ja Aseka vahele, Efes-Dammimi.
2Saul e gli uomini d’Israele si radunarono anch’essi, si accamparono nella valle dei terebinti, e si schierarono in battaglia contro ai Filistei.
2Ka Saul ja Iisraeli mehed kogunesid ja lõid leeri üles Tammeorgu ning seadsid endid tapluseks vilistite vastu.
3I Filistei stavano sul monte da una parte, e Israele stava sul monte dall’altra parte; e fra loro c’era la valle.
3Vilistid seisid siinpool mäe peal ja Iisraeli lapsed seisid sealpool mäe peal, ja nende vahel oli org.
4Or dal campo de’ Filistei uscì come campione un guerriero per nome Goliath, di Gath, alto sei cubiti e un palmo.
4Siis tuli vilistite leeridest välja kahevõitleja, Koljat nimi, Gatist pärit; ta pikkus oli kuus küünart ja üks vaks.
5Aveva in testa un elmo di rame, era vestito d’una corazza a squame il cui peso era di cinquemila sicli di rame,
5Tal oli vaskkübar peas ja soomusrüü seljas; see soomusrüü kaalus viis tuhat seeklit vaske.
6portava delle gambiere di rame e, sospeso dietro le spalle, un giavellotto di rame.
6Ta jalgadel olid vasksed säärekilbid ja tal oli vaskoda õlal.
7L’asta della sua lancia era come un subbio di tessitore; la punta della lancia pesava seicento sicli di ferro, e colui che portava la sua targa lo precedeva.
7Ta piigivars oli nagu kangrupoom, ja ta piigiots kaalus kuussada seeklit rauda; ja tema ees käis ta kilbikandja.
8Egli dunque si fermò; e, vòlto alle schiere d’Israele, gridò: "Perché uscite a schierarvi in battaglia? Non sono io il Filisteo, e voi de’ servi di Saul? Scegliete uno fra voi, e scenda contro a me.
8Ta seisis ja hüüdis Iisraeli võitlusridadele ning ütles neile: 'Mispärast tulite välja ja seadsite endid tapluseks? Eks ole mina vilist ja teie Sauli sulased? Valige eneste keskelt üks mees ja las ta tuleb alla minu juurde!
9S’egli potrà lottare con me ed uccidermi, noi sarem vostri servi; ma se io sarò vincitore e l’ucciderò, voi sarete nostri sudditi e ci servirete".
9Kui ta suudab minuga võidelda ja lööb mu maha, siis oleme meie teie sulased; aga kui mina ta võidan ja tema maha löön, siis olete teie meie sulased ja peate meid teenima!'
10E il Filisteo aggiunse: "Io lancio oggi questa sfida a disonore delle schiere d’Israele: Datemi un uomo, e ci batteremo!"
10Ja vilist jätkas: 'Mina teotan täna Iisraeli võitlusridu. Andke mulle üks mees, et võiksime teineteisega võidelda!'
11Quando Saul e tutto Israele udirono queste parole del Filisteo, rimasero sbigottiti e presi da gran paura.
11Saul ja kogu Iisrael kuulsid neid vilisti sõnu ja nad kohkusid ning kartsid väga.
12Or Davide era figliuolo di quell’Efrateo di Bethlehem di Giuda, per nome Isai, che aveva otto figliuoli e che, al tempo di Saul, era vecchio, molto innanzi nell’età.
12Taavet oli selle efratlase poeg Juuda Petlemmast, kelle nimi oli Iisai ja kellel oli kaheksa poega; ja Iisai ise oli Sauli päevil vana ja elatanud.
13I tre figliuoli maggiori d’Isai erano andati alla guerra con Saul; e i tre figliuoli ch’erano andati alla guerra, si chiamavano: Eliab, il primogenito; Abinadab il secondo, e Shamma il terzo.
13Tema kolm vanemat poega olid läinud ja Saulile sõtta järgnenud; ta kolme sõtta läinud poja nimed olid: esmasündinu Eliab, teine Abinadab ja kolmas Samma.
14Davide era il più giovine; e quando i tre maggiori ebbero seguito Saul,
14Taavet oli kõige noorem; kolm vanemat olid Saulile järgnenud.
15Davide si partì da Saul, e tornò a Bethlehem a pascolar le pecore di suo padre.
15Taavet oli Sauli juurest läinud tagasi Petlemma oma isa lambaid hoidma.
16E il Filisteo si faceva avanti la mattina e la sera, e si presentò così per quaranta giorni.
16Vilist ligines hommikuti ja õhtuti, astudes välja neljakümnel päeval.
17Or Isai disse a Davide, suo figliuolo: "Prendi per i tuoi fratelli quest’efa di grano arrostito e questi dieci pani, e portali presto al campo ai tuoi fratelli.
17Iisai ütles oma pojale Taavetile: 'Võta nüüd oma vendade jaoks see pool vakka kõrvetatud teri ja need kümme leiba ja vii joostes leeri oma vendadele!
18Porta anche queste dieci caciole al capitano del loro migliaio; vedi se i tuoi fratelli stanno bene, e riportami da loro un qualche contrassegno.
18Ja need kümme piimajuustu vii tuhandepealikule ja vaata järele, kas su vendade käsi käib hästi, ja võta neilt tõend!'
19Saul ed essi con tutti gli uomini d’Israele sono nella valle dei terebinti a combattere contro i Filistei".
19Ja Saul ning nemad ja kõik Iisraeli mehed olid Tammeorus vilistite vastu sõdimas.
20L’indomani Davide s’alzò di buon mattino, lasciò le pecore a un guardiano, prese il suo carico, e partì come Isai gli aveva ordinato; e come giunse al parco dei carri, l’esercito usciva per schierarsi in battaglia e alzava gridi di guerra.
20Ja Taavet tõusis hommikul vara, jättis lambad teiste hooleks, võttis oma kandami kaasa ja läks, nagu Iisai teda oli käskinud; ta jõudis vankriteleeri, kui sõjavägi sõjakisa tõstes läks välja võitlusrindele.
21Israeliti e Filistei s’erano schierati, esercito contro esercito.
21Ja Iisrael ja vilistid seadsid endid võitluseks valmis, rinne rinde vastu.
22Davide, lasciate in mano del guardiano de’ bagagli le cose che portava, corse alla linea di battaglia; e, giuntovi, chiese ai suoi fratelli come stavano.
22Siis jättis Taavet asjad, mida ta kandis, varahoidja kätte ja jooksis rindele; ja jõudnud sinna, küsis ta oma vendade käekäigu järele.
23Or mentr’egli parlava con loro, ecco avanzarsi di tra le file de’ Filistei quel campione, quel Filisteo di Gath, di nome Goliath, e ripetere le solite parole; e Davide le udì.
23Ja kui ta nendega rääkis, vaata, siis tuli kahevõitleja vilist Gatist, Koljat nimi, vilistite ridadest üles ja rääkis neidsamu sõnu; ja Taavet kuulis pealt.
24E tutti gli uomini d’Israele, alla vista di quell’uomo, fuggiron d’innanzi a lui, presi da gran paura.
24Ja kui Iisraeli mehed nägid seda meest, siis nad põgenesid kõik tema eest ja kartsid väga.
25Gli uomini d’Israele dicevano: "Avete visto quell’uomo che s’avanza? Egli s’avanza per coprir d’obbrobrio Israele. Se qualcuno l’uccide, il re lo farà grandemente ricco, gli darà la sua propria figliuola, ed esenterà in Israele la casa del padre di lui da ogni aggravio".
25Ja üks Iisraeli mees ütles: 'Kas näete seda meest, kes üles tuleb? Ta tuleb muidugi Iisraeli teotama. Aga selle mehe, kes lööb tema maha, lubab kuningas teha väga rikkaks; ta annab temale oma tütre ning vabastab maksust ta isakoja Iisraelis.'
26E Davide, rivolgendosi a quelli che gli eran vicini, disse: "Che si farà egli a quell’uomo che ucciderà questo Filisteo e torrà l’obbrobrio di dosso a Israele? E chi è dunque questo Filisteo, questo incirconciso, che osa insultare le schiere dell’Iddio vivente?"
26Ja Taavet küsis meestelt, kes seisid ta juures, öeldes: 'Mida saab see mees, kes lööb selle vilisti maha ja kustutab teotuse Iisraeli pealt? Sest kes on see ümberlõikamata vilist, et ta teotab elava Jumala väehulki?'
27E la gente gli rispose con le stesse parole, dicendo: "Si farà questo e questo a colui che lo ucciderà".
27Ja rahvas rääkis temale, mis oli kõneldud, ja ütles, mida saab mees, kes lööb Koljati maha.
28Eliab, suo fratello maggiore, avendo udito Davide parlare a quella gente, s’accese d’ira contro di lui, e disse: "Perché sei sceso qua? E a chi hai lasciato quelle poche pecore nel deserto? Io conosco il tuo orgoglio e la malignità del tuo cuore; tu sei sceso qua per veder la battaglia?
28Aga Eliab, Taaveti vanem vend, kuulis, kui ta meestega rääkis, ja Eliabi viha süttis põlema Taaveti vastu ja ta ütles: 'Mispärast sina siia tulid? Ja kelle hoolde sa jätsid selle väikese karja sinna kõrbe? Ma tunnen küll su ülbust ja su südame kurjust! Sa tulid muidugi selleks, et näha taplust.'
29Davide rispose: "Che ho io fatto ora? Non era che una semplice domanda!"
29Aga Taavet vastas: 'Mida ma siis nüüd olen teinud? Eks see olnud ju ainult kõnelus?'
30E, scostandosi da lui, si rivolse ad un altro, facendo la stessa domanda; e la gente gli diede la stessa risposta di prima.
30Siis ta pöördus tema juurest ühe teise poole ja küsis sedasama; ja rahvas vastas temale, nagu varem oli olnud kõnet.
31Or le parole che Davide avea dette essendo state sentite, furono riportate a Saul, che lo fece venire.
31Aga kui neid sõnu kuuldi, mis Taavet rääkis, jutustati neist Saulile ja Saul laskis tema tuua.
32E Davide disse a Saul: "Nessuno si perda d’animo a motivo di costui! Il tuo servo andrà e si batterà con quel Filisteo".
32Ja Taavet ütles Saulile: 'Ärgu lasku keegi tema pärast oma julgust langeda! Su sulane läheb ja võitleb selle vilistiga.'
33Saul disse a Davide: "Tu non puoi andare a batterti con questo Filisteo; poiché tu non sei che un giovanetto, ed egli è un guerriero fin dalla sua giovinezza".
33Aga Saul ütles Taavetile: 'Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda, sest sa oled noor, tema on aga noorest põlvest peale sõjamees.'
34E Davide rispose a Saul: "Il tuo servo pascolava il gregge di suo padre; e quando un leone o un orso veniva a portar via una pecora di mezzo al gregge,
34Siis ütles Taavet Saulile: 'Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära,
35io gli correvo dietro, lo colpivo, gli strappavo dalle fauci la preda; e se quello mi si rivoltava contro, io lo pigliavo per le ganasce, lo ferivo e l’ammazzavo.
35siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin ta.
36Sì, il tuo servo ha ucciso il leone e l’orso; e questo incirconciso Filisteo sarà come uno di quelli, perché ha coperto d’obbrobrio le schiere dell’Iddio vivente".
36Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamatu, saab olema nagu üks neist, sest ta on teotanud elava Jumala väehulki.'
37E Davide soggiunse: "L’Eterno che mi liberò dalla zampa del leone e dalla zampa dell’orso, mi libererà anche dalla mano di questo Filisteo". E Saul disse a Davide: "Va’, e l’Eterno sia teco".
37Ja Taavet ütles: 'Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.' Siis ütles Saul Taavetile: 'Mine, ja Issand olgu sinuga!'
38Saul rivestì Davide della sua propria armatura, gli mise in capo un elmo di rame, e lo armò di corazza.
38Ja Saul pani oma riided Taavetile selga, andis temale vaskkübara pähe ja pani temale raudrüü selga.
39Poi Davide cinse la spada di Saul sopra la sua armatura, e cercò di camminare, perché non aveva ancora provato; ma disse a Saul: "Io non posso camminare con quest’armatura; non ci sono abituato". E se la tolse di dosso.
39Ja Taavet pani tema mõõga enesele riiete peale vööle ja katsus kõndida, ta ei olnud ju nendega harjunud; aga Taavet ütles Saulile: 'Ei mina saa nendega käia, sest ma pole harjunud.' Ja Taavet võttis need oma seljast ära.
40E prese in mano il suo bastone, si scelse nel torrente cinque pietre ben lisce, le pose nella sacchetta da pastore, che gli serviva di carniera, e con la fionda in mano mosse contro il Filisteo.
40Siis ta võttis oma kepi kätte ja valis enesele ojast viis siledat kivi ning pani need karjasepauna, mis oli tal lingukivikotiks; tal oli ling käes ja ta astus vilistile vastu.
41Il Filisteo anch’egli si fe’ innanzi, avvicinandosi sempre più a Davide, ed era preceduto dal suo scudiero.
41Ja vilist tuli ning ligines üha Taavetile, ja mees, kes kandis ta kilpi, tema ees.
42E quando il Filisteo ebbe scorto Davide, lo disprezzò, perch’egli non era che un giovinetto, biondo e di bell’aspetto.
42Vilist vaatas ja nägi Taavetit, aga ei pannud teda millekski, sest too oli noor, punapalgeline ja kauni välimusega.
43Il Filisteo disse a Davide: "Son io un cane, che tu vieni contro a me col bastone?" E il Filisteo maledisse Davide in nome de’ suoi dèi;
43Ja vilist ütles Taavetile: 'Kas ma olen koer, et sa tuled mu juurde kepiga?' Ja vilist sajatas Taavetit oma jumalate nimel.
44e il Filisteo disse a Davide: "Vieni qua ch’io dia la tua carne agli uccelli del cielo e alle bestie de’ campi".
44Siis ütles vilist Taavetile: 'Tule mu juurde, ja ma annan su liha lindudele taeva all ja loomadele väljal!'
45Allora Davide rispose al Filisteo: "Tu vieni a me con la spada, con la lancia e col giavellotto; ma io vengo a te nel nome dell’Eterno degli eserciti, dell’Iddio delle schiere d’Israele che tu hai insultato.
45Aga Taavet ütles vilistile: 'Sina tuled mu juurde mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Iisraeli väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud.
46Oggi l’Eterno ti darà nelle mie mani, e io ti abbatterò, ti taglierò la testa, e darò oggi stesso i cadaveri dell’esercito de’ Filistei agli uccelli del cielo e alle fiere della terra; e tutta la terra riconoscerà che v’è un Dio in Israele;
46Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su pea raiuksin; ja ma annan vilistite sõjaväe laibad täna lindudele taeva all ja metsloomadele maa peal, ja kogu maailm saab teada, et Iisraelil on Jumal!
47e tutta questa moltitudine riconoscerà che l’Eterno non salva per mezzo di spada né per mezzo di lancia; poiché l’esito della battaglia dipende dall’Eterno, ed egli vi darà nelle nostre mani".
47Ja kogu see väehulk saab teada, et Issand ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus ja tema annab teid meie kätte!'
48E come il Filisteo si mosse e si fe’ innanzi per accostarsi a Davide, Davide anch’egli corse prestamente verso la linea di battaglia incontro al Filisteo;
48Ja sündis, kui vilist tõusis ja tuli ning lähenes, et Taavetit kohata, siis ruttas Taavet ja jooksis rinde poole vilistile vastu.
49mise la mano nella sacchetta, ne cavò una pietra, la lanciò con la fionda, e colpì il Filisteo nella fronte; la pietra gli si conficcò nella fronte, ed ei cadde bocconi per terra.
49Ja Taavet pistis käe pauna, võttis sealt kivi ja lingutas ning tabas vilistit otsaette; kivi tungis laupa ja ta langes silmili maha.
50Così Davide, con una fionda e con una pietra, vinse il Filisteo; lo colpì e l’uccise, senz’aver spada alla mano.
50Nõnda sai Taavet vilistist jagu lingu ja kiviga; ta lõi vilisti maha ja surmas tema; aga Taavetil ei olnud mõõka käes.
51Poi Davide corse, si gettò sul Filisteo, gli prese la spada e, sguainatala, lo mise a morte e gli tagliò la testa. E i Filistei, vedendo che il loro eroe era morto, si diedero alla fuga.
51Siis Taavet jooksis ning astus vilisti juurde ja võttis tema mõõga, tõmbas tupest ja surmas tema ning raius sellega ta pea maha. Ja kui vilistid nägid, et nende kangelane oli surnud, siis nad põgenesid.
52E gli uomini d’Israele e di Giuda sorsero, alzando gridi di guerra, e inseguirono i Filistei fino all’ingresso di Gath e alle porte di Ekron. I Filistei feriti a morte caddero sulla via di Shaaraim, fino a Gath e fino ad Ekron.
52Aga Iisraeli ja Juuda mehed tõusid ning tõstsid sõjakisa ja nad ajasid vilisteid taga kuni Gati teelahkmeni ja kuni Ekroni väravateni; ja mahalöödud vilistid langesid Saaraimi teele, kuni Gati ja Ekronini.
53E i figliuoli d’Israele, dopo aver dato la caccia ai Filistei, tornarono e predarono il loro campo.
53Siis lõpetasid Iisraeli lapsed vilistite tagaajamise, pöördusid tagasi ja riisusid nende leerid paljaks.
54E Davide prese la testa del Filisteo, la portò a Gerusalemme, ma ripose l’armatura di lui nella sua tenda.
54Ja Taavet võttis vilisti pea ning viis selle Jeruusalemma, aga tema sõjariistad pani ta oma telki.
55Or quando Saul avea veduto Davide che andava contro il Filisteo, avea chiesto ad Abner, capo dell’esercito: "Abner, di chi è figliuolo questo giovinetto?" E Abner avea risposto: "Com’è vero che tu vivi, o re, io non lo so".
55Kui Saul nägi Taavetit vilisti vastu välja minevat, küsis ta väepealik Abnerilt: 'Kelle poeg see noor mees on, Abner?' Ja Abner vastas: 'Nii tõesti kui sa elad, kuningas, ma ei tea.'
56E il re avea detto: "Informati di chi sia figliuolo questo ragazzo".
56Siis ütles kuningas: 'Sa küsi, kelle poeg see noor mees on!'
57Or quando Davide, ucciso il Filisteo, fu di ritorno, Abner lo prese e lo menò alla presenza di Saul, avendo egli in mano la testa del Filisteo.
57Ja kui Taavet vilistit maha löömast tagasi tuli, siis võttis Abner tema ja viis Sauli ette; ja vilisti pea oli tal käes.
58E Saul gli disse: "Giovinetto, di chi sei tu figliuolo?" Davide rispose: "Sono figliuolo del tuo servo Isai di Bethlehem".
58Ja Saul küsis temalt: 'Kelle poeg sa oled, noor mees?' Ja Taavet vastas: 'Ma olen su sulase, petlemlase Iisai poeg.'