1Davide fuggì da Naioth presso Rama, andò a trovare Gionathan, e gli disse: "Che ho mai fatto? Qual è il mio delitto, qual è il mio peccato verso tuo padre, ch’egli vuole la mia vita?"
1Aga Taavet põgenes Raama Naajotist ja tuli ning ütles Joonatanile: 'Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees, et ta püüab mu hinge?'
2Gionathan gli rispose: "Tolga ciò Iddio! tu non morrai; ecco, mio padre non fa cosa alcuna o grande o piccola, senza farmene parte; e perché mi celerebbe egli questa? Non è possibile".
2Ja Joonatan vastas temale: 'Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu isa ei tee midagi suuremat ega vähemat, ilma et ta ilmutaks minu kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See pole mitte nii!'
3Ma Davide replicò, giurando: "Tuo padre sa molto bene che io ho trovato grazia agli occhi tuoi; perciò avrà detto: Gionathan non sappia questo, affinché non ne abbia dispiacere; ma com’è vero che l’Eterno vive e che vive l’anima tua, fra me e la morte non v’ha che un passo".
3Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: 'Su isa teab kindlasti, et ma sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi sellest teada saada, et ta ei kurvastaks. Jah, nii tõesti kui Issand elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks samm.'
4Gionathan disse a Davide: "Che desideri tu ch’io ti faccia?"
4Siis ütles Joonatan Taavetile: 'Mida sa iganes soovid, seda ma teen sulle!'
5Davide rispose a Gionathan: "Ecco, domani la luna nuova, e io dovrei sedermi a mensa col re; lasciami andare, e mi nasconderò per la campagna fino alla sera del terzo giorno.
5Ja Taavet ütles Joonatanile: 'Vaata, homme on noorkuu ja ma peaksin küll koos kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni.
6Se tuo padre nota la mia assenza, tu gli dirai: Davide mi ha pregato istantemente di poter fare una corsa fino a Bethlehem, sua città, perché v’è il sacrifizio annuo per tutta la sua famiglia.
6Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu suguvõsal iga-aastane ohver.
7S’egli dice: Sta bene il tuo servo avrà pace; ma, se si adira, sappi che il male che mi vuol fare è deciso.
7Kui ta ütleb nõnda: Hea küll!, siis on su sulasel rahu. Aga kui ta viha süttib põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud!
8Mostra dunque la tua bontà verso il tuo servo giacché hai fatto entrare il tuo servo in un patto con te nel nome dell’Eterno; ma, se v’è in me qualche iniquità, dammi la morte tu; perché mi meneresti da tuo padre?"
8Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud koos enesega Issanda liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juurde?'
9Gionathan disse: "Lungi da te questo pensiero! S’io venissi a sapere che il male è deciso da parte di mio padre e sta per venirti addosso, non te lo farei io sapere?"
9Ja Joonatan ütles: 'Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis ma ei jäta seda sulle teatamata.'
10Davide disse a Gionathan: "Chi m’informerà, nel caso che tuo padre ti dia una risposta dura?"
10Aga Taavet küsis Joonatanilt: 'Kes teatab mulle, kui su isa vastab sulle karmilt?'
11E Gionathan disse a Davide: "Vieni, andiamo fuori alla campagna!" E andarono ambedue fuori alla campagna.
11Ja Joonatan vastas Taavetile: 'Tule, lähme väljale!' Ja nad mõlemad läksid väljale.
12E Gionathan disse a Davide: "L’Eterno, l’Iddio d’Israele, mi sia testimonio! Quando domani o posdomani, a quest’ora, io avrò scandagliato mio padre, s’egli è ben disposto verso Davide, ed io non mando a fartelo sapere, l’Eterno tratti Gionathan con tutto il suo rigore!
12Ja Joonatan ütles Taavetile: 'Issand, Iisraeli Jumal! Kui ma homme või ülehomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata, Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juurde ja ilmuta seda su kõrvale.
13Nel caso poi che piaccia a mio padre di farti del male, te lo farò sapere, e ti lascerò partire perché tu te ne vada in pace; e l’Eterno sia teco, com’è stato con mio padre!
13Issand tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sinu ära, et sa võiksid minna rahuga. Ja Issand olgu sinuga, nõnda nagu ta on olnud mu isaga!
14E se sarò ancora in vita, non è egli vero? tu agirai verso di me con la bontà dell’Eterno, ond’io non sia messo a morte;
14Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Issanda armastust, et ma ei sureks!
15e non cesserai mai d’esser buono verso la mia casa, neppur quando l’Eterno avrà sterminato di sulla faccia della terra fino all’ultimo i nemici di Davide".
15Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui Issand kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!'
16Così Gionathan strinse alleanza con la casa di Davide, dicendo: "L’Eterno faccia vendetta dei nemici di Davide!"
16Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu: 'Issand nõudku aru Taaveti vaenlastelt!'
17E, per l’amore che gli portava, Gionathan fece di nuovo giurar Davide; perch’egli l’amava come l’anima propria.
17Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge.
18Poi Gionathan gli disse: "Domani è la nuova luna, e la tua assenza sarà notata, perché il tuo posto sarà vuoto.
18Ja Joonatan ütles temale: 'Homme on noorkuu ja sinust tuntakse puudust, kui su koht on tühi.
19Domani l’altro dunque tu scenderai giù fino al luogo dove ti nascondesti il giorno del fatto, e rimarrai presso la pietra di Ezel.
19Aga ülehomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle teo päeval ennast varjasid, ja jää Eseli kivi juurde!
20Io tirerò tre frecce da quel lato, come se tirassi a segno.
20Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki.
21Poi subito manderò il mio ragazzo, dicendogli: Va’ a cercare le frecce. Se dico al ragazzo: Guarda, le frecce son di qua da te, prendile! tu allora vieni, perché tutto va bene per te, e non hai nulla da temere, come l’Eterno vive!
21Ja vaata, ma läkitan poisi, öeldes: 'Mine otsi nooli!' Aga kui ma ütlen poisile: 'Vaata, nooled on sinust siinpool, võta need!', siis tule, sest sul on siis rahu ega midagi muud, nii tõesti kui Issand elab!
22Ma se dico al giovanetto: Guarda, le frecce son di là da te allora vattene, perché l’Eterno vuol che tu parta.
22Aga kui ma ütlen poisile nõnda: 'Vaata, nooled on sinust sealpool!', siis mine, sest Issand saadab su ära!
23Quanto a quello che abbiam convenuto fra noi, fra me e te, ecco, l’Eterno n’è testimonio in perpetuo".
23Ja mis puutub sellesse, mida mina ja sina oleme rääkinud, siis vaata, Issand on igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel.'
24Davide dunque si nascose nella campagna; e quando venne il novilunio, il re si pose a sedere a mensa per il pasto.
24Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas leiba võtma.
25Il re, come al solito, si pose a sedere sulla sua sedia ch’era vicina al muro; Gionathan s’alzò per porsi di faccia. Abner si assise accanto a Saul, ma il posto di Davide rimase vuoto.
25Kuningas istus nagu alati oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi.
26Nondimeno Saul non disse nulla quel giorno, perché pensava: "Gli e successo qualcosa; ei non dev’esser puro; per certo ei non è puro".
26Aga Saul ei öelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: 'Temale on midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas.'
27Ma l’indomani, secondo giorno della luna nuova, il posto di Davide era ancora vuoto; e Saul disse a Gionathan, suo figliuolo: "Perché il figliuolo d’Isai non è venuto a mangiare né ieri né oggi?"
27Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: 'Mispärast ei ole Iisai poeg nii eile kui täna leivale tulnud?'
28Gionathan rispose a Saul: "Davide m’ha chiesto istantemente di lasciarlo andare a Bethlehem;
28Ja Joonatan kostis Saulile: 'Taavet palus mind väga, et ta võiks minna Petlemma;
29e ha detto: Ti prego, lasciami andare, perché abbiamo in città un sacrifizio di famiglia, e il mio fratello mi ha raccomandato d’andarvi; ora dunque, se ho trovato grazia agli occhi tuoi, ti prego, lasciami fare una corsa per vedere i miei fratelli. Per questa ragione egli non è venuto alla mensa del re".
29ta ütles: Luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind minna oma vendi vaatama! Sellepärast ei ole ta tulnud kuninga lauda.'
30Allora l’ira di Saul s’accese contro Gionathan, ed ei gli disse: "Figliuolo perverso e ribelle, non lo so io forse che tieni le parti del figliuol d’Isai, a tua vergogna ed a vergogna del seno di tua madre?
30Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles temale: 'Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele!
31Poiché, fino a tanto che il figliuol d’Isai avrà vita sulla terra, non vi sarà stabilità né per te né per il tuo regno. Or dunque mandalo a cercare e fallo venire da me, perché deve morire".
31Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su kuningriik kindel. Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juurde, sest ta on surmalaps!'
32Gionathan rispose a Saul suo padre e gli disse: "Perché dovrebb’egli morire? Che ha fatto?"
32Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: 'Miks on vaja teda surmata? Mis ta on teinud?'
33E Saul brandì la lancia contro a lui per colpirlo. Allora Gionathan riconobbe che suo padre avea deciso di far morire Davide.
33Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa.
34E, acceso d’ira, si levò da mensa, e non mangiò nulla il secondo giorno della luna nuova, addolorato com’era per l’onta che suo padre avea fatta a Davide.
34Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa teda mõnitanud.
35La mattina dopo, Gionathan uscì fuori alla campagna, al luogo fissato con Davide, ed avea seco un ragazzetto.
35Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss.
36E disse al suo ragazzo: "Corri a cercare le frecce che tiro". E, come il ragazzo correva, tirò una freccia che passò di là da lui.
36Ja ta ütles oma poisile: 'Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!' Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.
37E quando il ragazzo fu giunto al luogo dov’era la freccia che Gionathan avea tirata Gionathan gli gridò dietro: "La freccia non è essa di là da te?"
37Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool, hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: 'Eks ole nool sinust eespool?'
38E Gionathan gridò ancora dietro al ragazzo: "Via, fa’ presto, non ti trattenere!" Il ragazzo di Gionathan raccolse le frecce, e tornò dal suo padrone.
38Ja Joonatan hüüdis poisile järele: 'Rutta nobedasti, ära seisa!' Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde.
39Or il ragazzo non sapeva nulla; Gionathan e Davide soli sapevano di che si trattasse.
39Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid seda asja.
40Gionathan diede le sue armi al suo ragazzo, e gli disse: "Va’, portale alla città".
40Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli koos temaga, ja ütles temale: 'Mine vii linna!'
41E come il ragazzo se ne fu andato, Davide si levò di dietro il mucchio di pietre, si gettò con la faccia a terra, e si prostrò tre volte; poi i due si baciarono l’un l’altro e piansero assieme; Davide soprattutto diè in pianto dirotto.
41Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid teineteist ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem.
42E Gionathan disse a Davide: "Va’ in pace, ora che abbiam fatto ambedue questo giuramento nel nome dell’Eterno: L’Eterno sia testimonio fra me e te e fra la mia progenie e la progenie tua, in perpetuo". (H20-43) Davide si levò e se ne andò, e Gionathan tornò in città.
42Siis ütles Joonatan Taavetile: 'Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu me mõlemad Issanda nime juures oleme vandunud ja öelnud: Issand olgu igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo vahel!'