1Or vennero a dire a Davide: "Ecco, i Filistei hanno attaccato Keila e saccheggiano le aie".
1Ja Taavetile teatati ning öeldi: 'Vaata, vilistid sõdivad Keila vastu ja riisuvad rehealuseid.'
2E Davide consultò l’Eterno, dicendo: "Andrò io a sconfiggere questi Filistei?" L’Eterno rispose a Davide: "Va’, sconfiggi i Filistei, e salva Keila".
2Siis küsis Taavet Issandalt, öeldes: 'Kas pean minema neid vilisteid lööma?' Ja Issand vastas Taavetile: 'Mine ja löö vilisteid ja päästa Keila!'
3Ma la gente di Davide gli disse: "Tu vedi che qui in Giuda abbiam paura; e che sarà se andiamo a Keila contro le schiere de’ Filistei?"
3Aga Taaveti mehed ütlesid temale: 'Vaata, me kardame juba siin Juudas, mis veel siis, kui läheksime Keilasse vilistite võitlusridade vastu!'
4Davide consultò di nuovo l’Eterno, e l’Eterno gli rispose e gli disse: "Lèvati, scendi a Keila, perché io darò i Filistei nelle tue mani".
4Siis küsis Taavet taas Issandalt ja Issand kostis temale ning ütles: 'Tõuse, mine alla Keilasse, sest ma annan vilistid sinu kätte!'
5Davide dunque andò con la sua gente a Keila, combatté contro i Filistei, portò via il loro bestiame, e inflisse loro una grande sconfitta. Così Davide liberò gli abitanti di Keila.
5Ja Taavet läks oma meestega Keilasse ning sõdis vilistite vastu; ta viis ära nende karjad ja tekitas neile suure kaotuse; nõnda päästis Taavet Keila elanikud.
6Quando Abiathar, figliuolo di Ahimelec, si rifugiò presso Davide a Keila, portò seco l’efod.
6Kui Ebjatar, Ahimeleki poeg, põgenes Taaveti juurde Keilasse, tõi ta õlarüü kaasa.
7Saul fu informato che Davide era giunto a Keila. E Saul disse: "Iddio lo dà nelle mie mani, poiché è venuto a rinchiudersi in una città che ha porte e sbarre".
7Saulile teatati, et Taavet oli tulnud Keilasse. Ja Saul ütles: 'Jumal on ta minu kätte andnud, sest ta on ise ennast pannud tõkkesse, minnes väravate ja riividega linna.'
8Saul dunque convocò tutto il popolo per andare alla guerra, per scendere a Keila e cinger d’assedio Davide e la sua gente.
8Ja Saul hüüdis kogu rahva sõtta, et minna alla Keilasse piirama Taavetit ja tema mehi.
9Ma Davide, avuta conoscenza che Saul gli macchinava del male, disse al sacerdote Abiathar: "Porta qua l’efod".
9Aga Taavet sai teada, et Saul kavatses tema vastu kurja, ja ta ütles preester Ebjatarile: 'Too õlarüü siia!'
10Poi disse: "O Eterno, Dio d’Israele, il tuo servo ha sentito come cosa certa che Saul cerca di venire a Keila per distruggere la città per causa mia.
10Ja Taavet ütles: 'Issand, Iisraeli Jumal! Su sulane on tõesti kuulnud, et Saul püüab tulla Keilasse hävitama linna minu pärast.
11Quei di Keila mi daranno essi nelle sue mani? Saul scenderà egli come il tuo servo ha sentito dire? O Eterno, Dio d’Israele, deh! fallo sapere al tuo servo!" L’Eterno rispose: "Scenderà".
11Kas Keila kodanikud annavad mu tema kätte? Kas Saul tuleb alla, nagu su sulane on kuulnud? Issand, Iisraeli Jumal, ilmuta ometi oma sulasele!' Ja Issand vastas: 'Ta tuleb.'
12Davide chiese ancora: "Quei di Keila daranno essi me e la mia gente nelle mani di Saul?" L’Eterno rispose: "Vi daranno nelle sue mani".
12Ja Taavet küsis veel: 'Kas Keila kodanikud annavad minu ja mu mehed Sauli kätte?' Ja Issand vastas: 'Annavad küll.'
13Allora Davide e la sua gente, circa seicento uomini, si levarono, uscirono da Keila e andaron qua e là a caso; e Saul informato che Davide era fuggito da Keila, rinunziò alla sua spedizione.
13Siis Taavet ja ta mehed, ligi kuussada meest, võtsid kätte ja läksid Keilast välja ning hulkusid paigast teise. Ja kui Saulile teatati, et Taavet oli Keilast pääsenud, siis ta loobus oma retkest.
14Davide rimase nel deserto in luoghi forti; e se ne stette nella contrada montuosa del deserto di Zif. Saul lo cercava continuamente, ma Dio non glielo dette nelle mani.
14Ja Taavet asus kõrbes mäelinnustesse, jäädes mäestikku Siifi kõrbes. Saul otsis teda taga kogu aja, aga Jumal ei andnud teda tema kätte.
15E Davide sapendo che Saul s’era mosso per torgli la vita, restò nel deserto di Zif, nella foresta.
15Taavet aga nägi küll, et Saul läks nõudma tema hinge. Kui Taavet oli Siifi kõrbes metsakurus,
16Allora Gionathan, figliuolo di Saul, si levò, e si recò da Davide nella foresta. Egli fortificò la sua fiducia in Dio,
16võttis Joonatan, Sauli poeg, kätte ja läks Taaveti juurde metsakurusse ning kinnitas tema kätt Jumalas.
17e gli disse: "Non temere, poiché Saul, mio padre, non riuscirà a metterti le mani addosso: tu regnerai sopra Israele, e io sarò il secondo dopo di te; e ben lo sa anche Saul mio padre".
17Ja ta ütles temale: 'Ära karda, sest mu isa Sauli käsi ei leia sind, vaid sina saad Iisraeli kuningaks ja mina olen sinust järgmine! Ka mu isa Saul teab seda.'
18E i due fecero alleanza in presenza dell’Eterno; poi Davide rimase nella foresta, e Gionathan se ne andò a casa sua.
18Ja nad mõlemad tegid Issanda ees liidu. Ja Taavet jäi metsakurusse, aga Joonatan läks koju.
19Or gli Zifei salirono da Saul a Ghibea e gli dissero: "Davide non sta egli nascosto fra noi, ne’ luoghi forti della foresta, sul colle di Hakila che è a mezzogiorno del deserto?
19Aga siiflased läksid Gibeasse Saulile ütlema: 'Eks Taavet varja ennast meie juures metsakurus, mäelinnustes Hakila kõrgendikul, mis on lõuna pool tühja maad.
20Scendi dunque, o re, giacché tutto il desiderio dell’anima tua e di scendere, e penserem noi a darlo nelle mani del re".
20Ja nüüd, kuningas, tule, millal iganes su hing igatseb tulla, ja me anname tema kuninga kätte!'
21Saul disse: "Siate benedetti dall’Eterno, voi che avete pietà di me!
21Ja Saul ütles: 'Issand õnnistagu teid, et teil on olnud kaastunnet minu vastu!
22Andate, vi prego, informatevi anche più sicuramente per sapere e scoprire il luogo dove suol fermarsi, e chi l’abbia quivi veduto; poiché mi si dice ch’egli è molto astuto.
22Minge nüüd ja tehke veel rohkem kindlaks, uurige ja vaadake paika, kus ta jalg liigub ja kes teda seal on näinud; sest mulle on öeldud, et ta on väga kaval.
23E vedete di conoscere tutti i nascondigli dov’ei si ritira; poi tornate da me con notizie sicure, e io andrò con voi. S’egli è nel paese, io lo cercherò fra tutte le migliaia di Giuda".
23Vaadake ja uurige kõiki peidupaiku, kuhu ta võiks pugeda; ja kui on kindlaks tehtud, siis tulge tagasi minu juurde ja ma lähen siis koos teiega! Kui ta on maal, siis ma otsin tema üles kõigi Juuda tuhandete hulgast.'
24Quelli dunque si levarono e se n’andarono a Zif, innanzi a Saul; ma Davide e i suoi erano nel deserto di Maon, nella pianura a mezzogiorno del deserto.
24Ja nad võtsid kätte ning läksid Sauli eel Siifi; aga Taavet ja tema mehed olid Maoni kõrbes, lagendikul lõuna pool tühja maad.
25Saul con la sua gente partì in cerca di lui; ma Davide, che ne fu informato, scese dalla roccia e rimase nel deserto di Maon. E quando Saul lo seppe, andò in traccia di Davide nel deserto di Maon.
25Kui Saul oma meestega läks otsima, siis teatati Taavetile ja tema läks alla Selani ning jäi Maoni kõrbe; kui Saul seda kuulis, siis ta ajas Taavetit taga Maoni kõrbes.
26Saul camminava da un lato del monte, e Davide con la sua gente dall’altro lato; e come Davide affrettava la marcia per sfuggire a Saul e Saul e la sua gente stavano per circondare Davide e i suoi per impadronirsene,
26Aga Saul käis ühel pool mäge ja Taavet oma meestega teisel pool mäge. Ja kui Taavet ruttas minema Sauli eest ning Saul ja ta mehed piirasid Taavetit ja ta mehi, et neid kinni võtta,
27arrivò a Saul un messo che disse: "Affrettati a venire, perché i Filistei hanno invaso il paese".
27siis sündis, et käskjalg tuli Sauli juurde, öeldes: 'Tõtta ja tule, sest vilistid on valgunud maale!'
28Così Saul cessò d’inseguire Davide e andò a far fronte ai Filistei; perciò a quel luogo fu messo nome Sela-Hammahlekoth.
28Siis Saul loobus Taavetit taga ajamast ja läks vilistite vastu. Sellepärast hüütakse seda paika 'Lahutuskaljuks'.
29(H24-1) Poi Davide si partì di là e si stabilì nei luoghi forti di En-Ghedi.