1Davide rivolse all’Eterno le parole di questo cantico quando l’Eterno l’ebbe riscosso dalla mano di tutti i suoi nemici e dalla mano di Saul. Egli disse:
1Ja Taavet kõneles selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
2"L’Eterno è la mia ròcca, la mia fortezza, il mio liberatore;
2Ta ütles nõnda: 'Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja.
3l’Iddio ch’è la mia rupe, in cui mi rifugio, il mio scudo, il mio potente salvatore, il mio alto ricetto, il mio asilo. O mio salvatore, tu mi salvi dalla violenza!
3Mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge kants ja varjupaik. Mu päästja, sa päästad mind vägivallast.
4Io invocai l’Eterno ch’è degno d’ogni lode, e fui salvato dai miei nemici.
4'Kiidetud olgu Issand!' nõnda ma hüüan ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
5Le onde della morte m’avean circondato e i torrenti della distruzione m’aveano spaventato.
5Sest surmalained piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
6I legami del soggiorno de’ morti m’aveano attorniato, i lacci della morte m’aveano còlto.
6Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
7Nella mia distretta invocai l’Eterno, e gridai al mio Dio. Egli udì la mia voce dal suo tempio, e il mio grido pervenne ai suoi orecchi.
7Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta kõrvu.
8Allora la terra fu scossa e tremò i fondamenti de’ cieli furono smossi e scrollati, perch’egli era acceso d’ira.
8Siis värises ja vabises maa, taeva alused kõikusid ja põrusid, sest ta viha süttis.
9Un fumo saliva dalle sue nari; un fuoco consumante gli usciva dalla bocca, e ne procedevano carboni accesi.
9Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
10Egli abbassò i cieli e discese, avendo sotto i piedi una densa caligine.
10Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
11Cavalcava sopra un cherubino e volava ed appariva sulle ali del vento.
11Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning teda nähti tuule tiibadel.
12Avea posto intorno a sé, come un padiglione, le tenebre, le raccolte d’acque, le dense nubi de’ cieli.
12Ta pani onniks enese ümber pimeduse, mustavad veed, paksud pilved.
13Dallo splendore che lo precedeva, si sprigionavano carboni accesi.
13Kumast tema ees lõõmasid tulised söed.
14L’Eterno tuonò dai cieli e l’Altissimo diè fuori la sua voce.
14Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält.
15Avventò saette, e disperse i nemici; lanciò folgori, e li mise in rotta.
15Ta ambus nooli ja pillutas neid, heitis välke ja pani need sähvima.
16Allora apparve il letto del mare, e i fondamenti del mondo furono scoperti allo sgridare dell’Eterno, al soffio del vento delle sue nari.
16Siis said nähtavaks mere sügavused, maailma alused paljastusid Issanda sõitluse läbi tema sõõrmete tuule puhangust.
17Egli distese dall’alto la mano mi prese, mi trasse fuori dalle grandi acque.
17Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.
18Mi riscosse dal mio potente nemico, da quelli che mi odiavano; perch’eran più forti di me.
18Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid minust vägevamad.
19Essi m’eran piombati addosso nel dì della mia calamità, ma l’Eterno fu il mio sostegno.
19Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.
20Egli mi trasse fuori al largo, mi liberò perché mi gradisce.
20Ta tõi mu välja avarusse, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.
21L’Eterno mi ha retribuito secondo la mia giustizia, mi ha reso secondo la purità dello mie mani,
21Issand teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.
22poiché ho osservato le vie dell’Eterno e non mi sono empiamente sviato dal mio Dio.
22Sest ma hoidsin Issanda teid ega taganenud õelasti Jumalast.
23Poiché ho tenuto tutte le sue leggi davanti a me, e non mi sono allontanato dai suoi statuti.
23Sest kõik ta seadlused on mu ees ja ma ei hüljanud tema määrusi.
24E sono stato integro verso di lui, e mi son guardato dalla mia iniquità.
24Ma olin laitmatu tema ees ja hoidusin oma pahateost.
25Ond’è che l’Eterno m’ha reso secondo la mia giustizia, secondo la mia purità nel suo cospetto.
25Seepärast Issand tasus mulle mu õigust mööda, mu puhtust mööda tema silma ees.
26Tu ti mostri pietoso verso il pio, integro verso l’uomo integro;
26Heldele sa osutad heldust, laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu;
27ti mostri puro col puro e ti mostri astuto col perverso;
27puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.
28tu salvi la gente afflitta, e il tuo sguardo si ferma sugli alteri, per abbassarli.
28Sa päästad viletsa rahva, aga sinu silmad on suureliste vastu, sa alandad nad.
29Sì, tu sei la mia lampada, o Eterno, e l’Eterno illumina le mie tenebre.
29Sest sina, Issand, oled mu lamp, ja Issand valgustab mu pimedust.
30Con te io assalgo tutta una schiera, col mio Dio salgo sulle mura.
30Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.
31La via di Dio è perfetta, la parola dell’Eterno è purgata col fuoco. Egli è lo scudo di tutti quelli che sperano in lui.
31Jumala tee on laitmatu, Issanda kõne on sulatatud puhtaks; tema on kilbiks kõigile, kes tema juures pelgupaika otsivad.
32Poiché chi è Dio fuor del l’Eterno? E chi è Ròcca fuor del nostro Dio?
32Sest kes on Jumal peale Issanda? Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal?
33Iddio è la mia potente fortezza, e rende la mia via perfetta.
33Jumal on mu tugev paik ja vägi, tema teeb laitmatuks mu tee.
34Egli rende i miei piedi simili a quelli delle cerve e mi rende saldo sui miei alti luoghi.
34Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele.
35Egli ammaestra le mie mani alla battaglia e le mie braccia tendono un arco di rame.
35Ta õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama.
36Tu m’hai anche dato lo scudo della tua salvezza, e la tua benignità m’ha fatto grande.
36Sa annad mulle oma päästekilbi ja su alandus teeb mind suureks.
37Tu hai allargato la via ai miei passi; e i miei piedi non hanno vacillato.
37Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks.
38Io ho inseguito i miei nemici e li ho distrutti, e non son tornato addietro prima d’averli annientati.
38Ma tahan jälitada oma vaenlasi ja nad hävitada ega taha tulla tagasi enne, kui olen teinud neile lõpu.
39Li ho annientati, schiacciati; e non son risorti; son caduti sotto i miei piedi.
39Ma tahan teha neile lõpu ja nad purustada, nõnda et nad enam ei tõuse, vaid langevad mu jalge alla.
40Tu m’hai cinto di forza per la guerra, tu hai fatto piegare sotto di me i miei avversari;
40Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks, sa surud kokku mu alla need, kes tõusevad mu vastu.
41hai fatto voltar le spalle davanti a me ai miei nemici, a quelli che m’odiavano, ed io li ho distrutti.
41Sa pöörad minu poole mu vaenlaste selja, ma hävitan oma vihamehed.
42Hanno guardato, ma non vi fu chi li salvasse; han gridato all’Eterno, ma egli non rispose loro;
42Nad vaatavad ümber, aga päästjat ei ole; hüüavad Issanda poole, aga ta ei vasta neile.
43io li ho tritati come polvere della terra, li ho pestati, calpestati, come il fango delle strade.
43Nüüd ma hõõrun nad pihuks nagu maa tolmu; ma põrmustan ja sõtkun nad puruks nagu tänavate pori.
44Tu m’hai liberato dalle dissensioni del mio popolo, m’hai conservato capo di nazioni; un popolo che non conoscevo m’è stato sottoposto.
44Sina päästad minu mu rahva riidlemistest; sa hoiad mind paganate peaks. Rahvad, keda ma ei tunne, hakkavad mind teenima.
45I figli degli stranieri m’hanno reso omaggio, al solo udir parlare di me, m’hanno prestato ubbidienza.
45Võõra rahva lapsed meelitavad mind, kuulduste peale nad kuulevad mu sõna.
46I figli degli stranieri son venuti meno, sono usciti tremanti dai loro ripari.
46Võõra rahva lapsed nõrkevad ja nad vöötavad endid oma linnustest välja tulles.
47Viva l’Eterno! Sia benedetta la mia ròcca! e sia esaltato Iddio, la ròcca della mia salvezza!
47Issand elab, kiidetud olgu mu kalju! Ülistatud olgu Jumal, mu päästekalju,
48l’Iddio che fa la mia vendetta, e mi sottomette i popoli,
48Jumal, kes mulle annab kättemaksmise ja alistab mulle rahvad,
49che mi trae dalle mani dei miei nemici. Sì, tu mi sollevi sopra i miei avversari mi riscuoti dall’uomo violento.
49sina, kes viid mind ära mu vaenlaste käest, tõstad mind kõrgele mu vastaste eest ja vabastad minu vägivalla meeste käest.
50Perciò, o Eterno, ti loderò fra le nazioni, e salmeggerò al tuo nome.
50Sellepärast ma tänan sind, Issand, paganate seas ja laulan kiitust su nimele,
51Grandi liberazioni egli accorda al suo re, ed usa benignità verso il suo unto, verso Davide e la sua progenie in perpetuo".
51kes teed suureks oma kuninga õnne ning osutad heldust oma võitule, Taavetile ja tema soole igavesti!'