1Le mosche morte fanno puzzare e imputridire l’olio del profumiere; un po’ di follia guasta il pregio della sapienza e della gloria.
1Surnud kärbsed panevad haisema salvisegaja õli, pisut rumalust võib mõjuda rohkem kui tarkus ja au.
2Il savio ha il cuore alla sua destra, ma lo stolto l’ha alla sua sinistra.
2Targa süda hoiab paremale ja albi süda pahemale.
3Anche quando lo stolto va per la via, il senno gli manca e mostra a tutti ch’è uno stolto.
3Teed käieski puudub albil mõistus, ja igaühele ilmneb, et ta on alp.
4Se il sovrano sale in ira contro di te, non lasciare il tuo posto; perché la dolcezza previene grandi peccati.
4Kui valitseja viha tõuseb sinu vastu, siis ära jäta maha oma kohta, sest kannatlikkus hoiab ära suuri patte.
5C’è un male che ho veduto sotto il sole, un errore che procede da chi governa:
5Halb asi, mida ma nägin päikese all, on see,
6che, cioè la stoltezza occupa posti altissimi, e i ricchi seggono in luoghi bassi.
6rumalus pannakse kõrgele kohale, suured ja rikkad aga istuvad madalal.
7Ho veduto degli schiavi a cavallo, e de’ principi camminare a piedi come degli schiavi.
7Ma olen näinud sulaseid hobuste seljas ja vürste käivat maas otsekui sulased.
8Chi scava una fossa vi cadrà dentro, e chi demolisce un muro sarà morso dalla serpe.
8Kes augu kaevab, langeb ise sinna sisse, ja kes müüri maha kisub, seda salvab madu.
9Chi smuove le pietre ne rimarrà contuso, e chi spacca le legna corre un pericolo.
9Kes kive kangutab, teeb enesele häda, kes puid lõhub, ohustab ennast.
10Se il ferro perde il taglio e uno non l’arrota, bisogna che raddoppi la forza; ma la sapienza ha il vantaggio di sempre riuscire.
10Kui raud on nüri ja tera ei ihuta, siis tuleb jõudu pingutada; aga tulemuseks on tarkus tarvilik.
11Se il serpente morde prima d’essere incantato, l’incantatore diventa inutile.
11Kui madu salvab, enne kui on lausutud, siis pole lausujast mingit kasu.
12Le parole della bocca del savio son piene di grazia; ma le labbra dello stolto son causa della sua rovina.
12Sõnad targa suust toovad poolehoidu, aga albi neelavad ta oma huuled:
13Il principio delle parole della sua bocca è stoltezza, e la fine del suo dire è malvagia pazzia.
13tema kõne algus on alpimine ja tema kõne lõpp on kurjakuulutav meeletus.
14Lo stolto moltiplica le parole; eppure l’uomo non sa quel che gli avverrà; e chi gli dirà quel che succederà dopo di lui?
14Alp teeb palju sõnu, ent ükski inimene ei tea, mis tuleb, ja kes ütleks temale, mis sünnib pärast teda?
15La fatica dello stolto lo stanca, perch’egli non sa neppur la via della città.
15Albi vaev väsitab seda, kes linnateed ei tunne.
16Guai a te, o paese, il cui re è un fanciullo, e i cui principi mangiano fin dal mattino!
16Häda sulle, maa, kui su kuningaks on sulane ja su vürstid pidutsevad juba hommikul!
17Beato te, o paese, il cui re è di nobile lignaggio, ed i cui principi si mettono a tavola al tempo convenevole, per ristorare le forze e non per ubriacarsi!
17Õnnelik oled, maa, kui su kuningas on vaba mehe poeg ja su vürstid pidutsevad õigel ajal nagu mehed, aga mitte nagu joodikud!
18Per la pigrizia sprofonda il soffitto; per la rilassatezza delle mani piove in casa.
18Suure laiskuse pärast vajuvad sarikad, ja kui käsi süles peetakse, tilgub koda läbi.
19Il convito è fatto per gioire, il vino rende gaia la vita, e il danaro risponde a tutto.
19Mõnu pärast valmistatakse rooga, vein teeb elu rõõmsaks, ja raha eest saab kõike.
20Non maledire il re, neppur col pensiero; e non maledire il ricco nella camera ove tu dormi; poiché un uccello del cielo potrebbe spargerne la voce, e un messaggero alato pubblicare la cosa.
20Isegi mõttes ära sajata kuningat, ja oma magamiskambris ära sajata rikast, sest taeva lind viib hääle välja ja tiivuline teatab loost!