1Or Giacobbe dimorò nel paese dove suo padre avea soggiornato, nel paese di Canaan.
1Aga Jaakob elas maal, kus ta isa oli võõrana elanud, Kaananimaal.
2E questa è la posterità di Giacobbe. Giuseppe, all’età di diciassette anni, pasceva il gregge coi suoi fratelli; e, giovinetto com’era, stava coi figliuoli di Bilha e coi figliuoli di Zilpa, mogli di suo padre. E Giuseppe riferì al loro padre la mala fama che circolava sul loro conto.
2Need on Jaakobi suguvõsa lood: Kui Joosep oli seitsmeteistkümneaastane, siis oli ta koos oma vendadega lammaste ja kitsede karjane; tema oli abilisena oma isa naiste Billa ja Silpa poegade juures. Ja Joosep kandis isale ette nende halva kuulsuse.
3Or Israele amava Giuseppe più di tutti gli altri suoi figliuoli, perché era il figlio della sua vecchiaia; e gli fece una veste lunga con le maniche.
3Iisrael armastas Joosepit enam kui kõiki oma poegi, sest ta oli tema vana ea poeg, ja ta tegi temale kirju kuue.
4E i suoi fratelli, vedendo che il loro padre l’amava più di tutti gli altri fratelli, l’odiavano, e non gli potevan parlare amichevolmente.
4Kui ta vennad nägid, et nende isa armastas teda enam kui kõiki tema vendi, siis nad vihkasid teda ega suutnud rääkida temaga sõbralikult.
5Or Giuseppe ebbe un sogno, e lo raccontò ai suoi fratelli; e questi l’odiaron più che mai.
5Kord nägi Joosep unenäo ja jutustas selle oma vendadele; seejärel hakkasid need teda veel enam vihkama.
6Egli disse loro: "Udite, vi prego, il sogno che ho fatto.
6Ta nimelt ütles neile: 'Kuulge ometi seda unenägu, mis ma unes nägin!
7Noi stavamo legando de’ covoni in mezzo ai campi, quand’ecco che il mio covone si levò su e si tenne ritto; ed ecco i covoni vostri farsi d’intorno al mio covone, e inchinarglisi dinanzi".
7Jah, vaadake, me olime väljal vihke sidumas, ja ennäe, minu vihk tõusis üles ning jäigi püsti seisma. Aga vaata, teie vihud ümbritsesid seda ja kummardasid minu vihu ees.'
8Allora i suoi fratelli gli dissero: "Dovrai tu dunque regnare su noi? o dominarci?" E l’odiarono più che mai a motivo de’ suoi sogni e delle sue parole.
8Siis ta vennad ütlesid temale: 'Kas sina tahad saada meile kuningaks ja hakata meie üle valitsema?' Ja nad vihkasid teda veelgi enam tema unenägude ja kõnede pärast.
9Egli ebbe ancora un altro sogno, e lo raccontò ai suoi fratelli, dicendo: "Ho avuto un altro sogno! Ed ecco che il sole, la luna e undici stelle mi s’inchinavano dinanzi".
9Ja ta nägi veel teise unenäo, jutustas selle oma vendadele ja ütles: 'Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees.'
10Ei lo raccontò a suo padre e ai suoi fratelli; e suo padre lo sgridò, e gli disse: "Che significa questo sogno che hai avuto? Dovremo dunque io e tua madre e i tuoi fratelli venir proprio a inchinarci davanti a te fino a terra?"
10Aga kui ta seda jutustas oma isale ja vendadele, siis ta isa sõitles teda ning ütles temale: 'Mis unenägu see küll on, mis sa nägid! Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama?'
11E i suoi fratelli gli portavano invidia, ma suo padre serbava dentro di sé queste parole.
11Ta vennad said temale kadedaks, aga ta isa pidas meeles selle loo.
12Or i fratelli di Giuseppe erano andati a pascere il gregge del padre a Sichem.
12Kord olid ta vennad läinud Sekemisse oma isa karja hoidma.
13E Israele disse a Giuseppe: "I tuoi fratelli non sono forse alla pastura a Sichem? Vieni, che ti manderò da loro". Ed egli rispose: "Eccomi".
13Ja Iisrael ütles Joosepile: 'Eks ole su vennad Sekemis karja hoidmas? Tule, ma läkitan sind nende juurde!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen!'
14Israele gli disse: "Va’ a vedere se i tuoi fratelli stanno bene, e se tutto va bene col gregge; e torna a dirmelo". Così lo mandò dalla valle di Hebron, e Giuseppe arrivò a Sichem.
14Siis ta ütles temale: 'Mine ometi vaatama, kas su vendade käsi käib hästi ja kas kari on korras, ja too mulle sõna!' Ta läkitas teda Hebroni orust ja ta tuli Sekemisse.
15E un uomo lo trovò che andava errando per i campi e quest’uomo lo interrogò dicendo: "Che cerchi?"
15Ja üks mees kohtas teda, kui ta oli väljal ümber ekslemas. Ja mees küsis temalt, öeldes: 'Mida sa otsid?'
16Egli rispose: "Cerco i miei fratelli; deh, dimmi dove siano a pascere il gregge".
16Ja tema vastas: 'Ma otsin oma vendi. Ütle mulle ometi, kus nad karja hoiavad?'
17E quell’uomo gli disse: "Son partiti di qui, perché li ho uditi che dicevano: Andiamocene a Dotan". Giuseppe andò quindi in traccia de’ suoi fratelli, e li trovò a Dotan.
17Ja mees ütles: 'Nad on siit edasi läinud, sest ma kuulsin neid ütlevat: Läki Dotanisse!' Ja Joosep läks järele oma vendadele ning leidis nad Dotanis.
18Essi lo scorsero da lontano; e prima ch’egli fosse loro vicino, macchinarono d’ucciderlo.
18Aga nad nägid teda kaugelt ja enne kui ta jõudis nende juurde, võtsid nad õelalt nõuks ta tappa.
19E dissero l’uno all’altro: "Ecco cotesto sognatore che viene!
19Nad ütlesid üksteisele: 'Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja!
20Ora dunque venite, uccidiamolo, e gettiamolo in una di queste cisterne; diremo poi che una mala bestia l’ha divorato, e vedremo che ne sarà de’ suoi sogni".
20Tulgem nüüd, tapkem ta ära, visakem ta mõnda kaevu ja öelgem, et kuri loom sõi tema ära! Siis saame näha, mis ta unenäod tähendavad!'
21Ruben udì questo, e lo liberò dalle loro mani. Disse: "Non gli togliamo la vita".
21Kui Ruuben seda kuulis, siis ta tahtis teda nende käest päästa ja ütles: 'Ärgem võtkem temalt hinge!'
22Poi Ruben aggiunse: "Non spargete sangue; gettatelo in quella cisterna ch’è nel deserto, ma non lo colpisca la vostra mano". Diceva così, per liberarlo dalle loro mani e restituirlo a suo padre.
22Ja Ruuben ütles neile: 'Ärge valage verd, visake ta siia kõrbes olevasse kaevu, aga ärge pange oma kätt tema külge!' Sest ta tahtis tema päästa nende käest ja saata tagasi isa juurde.
23Quando Giuseppe fu giunto presso i suoi fratelli, lo spogliarono della sua veste, della veste lunga con le maniche che aveva addosso;
23Ja kui Joosep tuli oma vendade juurde, siis kiskusid need Joosepil kuue seljast, kirju kuue, mis tal seljas oli,
24lo presero e lo gettarono nella cisterna. Or la cisterna era vuota; non c’era punt’acqua.
24ning võtsid ja viskasid ta kaevu; aga kaev oli tühi, selles ei olnud vett.
25Poi si misero a sedere per prender cibo; e avendo alzati gli occhi, ecco che videro una carovana d’Ismaeliti, che veniva da Galaad, coi suoi cammelli carichi di aromi, di balsamo e di mirra, che portava in Egitto.
25Seejärel nad istusid leiba võtma. Ja kui nad oma silmad üles tõstsid ja vaatasid, ennäe, siis tuli ismaeliitide karavan Gileadist. Nende kaamelid kandsid mitmesugust vaiku, palsamit ja lõhnaainest, ja nad olid sellega teel alla Egiptusesse.
26E Giuda disse ai suoi fratelli: "Che guadagneremo a uccidere il nostro fratello e a nascondere il suo sangue?
26Ja Juuda ütles oma vendadele: 'Mis kasu sellest on, kui me tapame oma venna ja katame kinni tema vere?
27Venite, vendiamolo agl’Ismaeliti, e non lo colpisca la nostra mano, poiché è nostro fratello, nostra carne". E i suoi fratelli gli diedero ascolto.
27Tulge, müüme tema ismaeliitidele, aga meie käed ärgu puudutagu teda, sest ta on meie lihane vend!' Ja ta vennad kuulasid teda.
28E come que’ mercanti Madianiti passavano, essi trassero e fecero salire Giuseppe su dalla cisterna, e lo vendettero per venti sicli d’argento a quegl’Ismaeliti. E questi menarono Giuseppe in Egitto.
28Kui siis Midjani mehed, kaupmehed, mööda läksid, tõmbasid nad Joosepi kaevust välja ja müüsid Joosepi kahekümne hõbetüki eest ismaeliitidele; ja need viisid Joosepi Egiptusesse.
29Or Ruben tornò alla cisterna; ed ecco, Giuseppe non era più nella cisterna. Allora egli si stracciò le vesti,
29Kui Ruuben tuli tagasi kaevu juurde, vaata, siis ei olnud Joosepit enam kaevus. Siis ta käristas oma riided lõhki
30tornò dai suoi fratelli, e disse: "Il fanciullo non c’è più; e io, dove andrò io?"
30ja läks tagasi oma vendade juurde ning ütles: 'Poissi ei ole enam! Ja mina, kuhu ma nüüd lähen?'
31Essi presero la veste di Giuseppe, scannarono un becco, e intrisero del sangue la veste.
31Siis nad võtsid Joosepi kuue ja tapsid ühe siku ning kastsid kuue verre.
32Poi mandarono uno a portare al padre loro la veste lunga con le maniche, e gli fecero dire: "Abbiam trovato questa veste; vedi tu se sia quella del tuo figliuolo, o no".
32Ja nad saatsid kirju kuue, tulid oma isa juurde ning ütlesid: 'Selle me leidsime! Tunnista nüüd, kas see on su poja kuub või mitte?'
33Ed egli la riconobbe e disse: "E’ la veste del mio figliuolo; una mala bestia l’ha divorato; per certo, Giuseppe è stato sbranato".
33Ja ta tundis selle ära ning ütles: 'See on mu poja kuub! Kuri loom on ta ära söönud, Joosep on tõesti maha murtud!'
34E Giacobbe si stracciò le vesti, si mise un cilicio sui fianchi, e fece cordoglio del suo figliuolo per molti giorni.
34Ja Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega.
35E tutti i suoi figliuoli e tutte le sue figliuole vennero a consolarlo; ma egli rifiutò d’esser consolato, e disse: "Io scenderò, facendo cordoglio, dal mio figliuolo, nel soggiorno de’ morti". E suo padre lo pianse.
35Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: 'Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!' Ja tema isa nuttis teda taga.
36E que’ Madianiti lo vendettero in Egitto a Potifar, ufficiale di Faraone, capitano delle guardie.
36Aga midjanlased müüsid tema Egiptuses Pootifarile, vaarao hoovkondlasele, ta ihukaitse pealikule.