1Giuseppe dette quest’ordine al suo maestro di casa: "Riempi i sacchi di questi uomini di tanti viveri quanti ne posson portare, e metti il danaro di ciascun d’essi alla bocca del suo sacco.
1Siis ta käskis oma kojaülemat, öeldes: 'Täida meeste kotid viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta koti suhu.
2E metti la mia coppa, la coppa d’argento, alla bocca del sacco del più giovine, assieme al danaro del suo grano". Ed egli fece come Giuseppe avea detto.
2Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima venna koti suhu koos ta viljarahaga!' Ja ta tegi, nagu Joosep käskis.
3La mattina, non appena fu giorno, quegli uomini furon fatti partire coi loro asini.
3Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid.
4E quando furono usciti dalla città e non erano ancora lontani, Giuseppe disse al suo maestro di casa: "Lèvati, va’ dietro a quegli uomini; e quando li avrai raggiunti, di’ loro: Perché avete reso mal per bene?
4Kui nad olid linnast lahkunud ega olnud veel kaugele jõudnud, ütles Joosep oma kojaülemale: 'Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled nad tabanud, siis ütle neile: Miks tasute head kurjaga?
5Non è quella la coppa nella quale il mio signore beve, e della quale si serve per indovinare? Avete fatto male a far questo!"
5Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!'
6Egli li raggiunse, e disse loro quelle parole.
6Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad.
7Ed essi gli risposero: "Perché il mio signore ci rivolge parole come queste? Iddio preservi i tuoi servitori dal fare una tal cosa!
7Aga nad vastasid temale: 'Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su sulastele oleks teotuseks nõnda teha.
8Ecco, noi t’abbiam riportato dal paese di Canaan il danaro che avevam trovato alla bocca de’ nostri sacchi; come dunque avremmo rubato dell’argento o dell’oro dalla casa del tuo signore?
8Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast hõbedat või kulda?
9Quello de’ tuoi servitori presso il quale si troverà la coppa, sia messo a morte; e noi pure saremo schiavi del tuo signore!"
9Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!'
10Ed egli disse: "Ebbene, sia fatto come dite: colui presso il quale essa sarà trovata, sarà mio schiavo; e voi sarete innocenti".
10Siis ta ütles: 'Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi! Kelle juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete süüta!'
11In tutta fretta, ognun d’essi mise giù il suo sacco a terra, e ciascuno aprì il suo.
11Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees tegi oma koti lahti.
12Il maestro di casa li frugò, cominciando da quello del maggiore, per finire con quello del più giovane; e la coppa fu trovata nel sacco di Beniamino.
12Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga - ja karikas leiti Benjamini kotist.
13Allora quelli si stracciarono le vesti, ognuno ricaricò il suo asino, e tornarono alla città.
13Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile koorma selga ja nad läksid tagasi linna.
14Giuda e i suoi fratelli arrivarono alla casa di Giuseppe, il quale era ancora quivi; e si gettarono in terra dinanzi a lui.
14Ja Juuda läks koos oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles seal, ja nad heitsid maha tema ette.
15E Giuseppe disse loro: "Che azione è questa che avete fatta? Non lo sapete che un uomo come me ha potere d’indovinare?"
15Ja Joosep ütles neile: 'Mis tegu see on, mis te olete teinud? Eks te tea, et niisugune mees nagu mina oskab endeid seletada?'
16Giuda rispose: "Che diremo al mio signore? quali parole useremo? o come ci giustificheremo? Dio ha ritrovato l’iniquità de’ tuoi servitori. Ecco, siamo schiavi del mio signore: tanto noi, quanto colui in mano del quale è stata trovata la coppa".
16Siis vastas Juuda: 'Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü. Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas leiti.'
17Ma Giuseppe disse: "Mi guardi Iddio dal far questo! L’uomo in man del quale è stata trovata la coppa, sarà mio schiavo; quanto a voi, risalite in pace dal padre vostro".
17Aga ta ütles: 'Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge rahuga oma isa juurde!'
18Allora Giuda s’accostò a Giuseppe, e disse: "Di grazia, signor mio, permetti al tuo servitore di far udire una parola al mio signore, e non s’accenda l’ira tua contro il tuo servitore! poiché tu sei come Faraone.
18Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: 'Mu isand, luba ometi oma sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!
19Il mio signore interrogò i suoi servitori, dicendo: Avete voi padre o fratello?
19Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: On teil isa või mõni vend?
20E noi rispondemmo al mio signore: Abbiamo un padre ch’è vecchio, con un giovane figliuolo, natogli nella vecchiaia; il fratello di questo è morto, talché egli è rimasto solo de’ figli di sua madre; e suo padre l’ama.
20Ja meie vastasime oma isandale: Meil on vana isa ja üks nooruk, ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.
21Allora tu dicesti ai tuoi servitori: Menatemelo, perch’io lo vegga co’ miei occhi.
21Ja sa ütlesid oma sulaseile: Tooge ta minu juurde, et ma näeksin teda oma silmaga!
22E noi dicemmo al mio signore: Il fanciullo non può lasciare suo padre; perché, se lo lasciasse, suo padre morrebbe.
22Ja me vastasime oma isandale: Nooruk ei või isast lahkuda. Kui ta lahkuks oma isast, siis see sureks.
23E tu dicesti ai tuoi servitori: Se il vostro fratello più giovine non scende con voi, voi non vedrete più la mia faccia.
23Ja sa ütlesid oma sulaseile: Kui teie noorim vend ei tule koos teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu.
24E come fummo risaliti a mio padre, tuo servitore, gli riferimmo le parole del mio signore.
24Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale teada oma isanda sõnad,
25Poi nostro padre disse: Tornate a comprarci un po’ di viveri.
25siis ütles meie isa: Minge jälle tagasi, ostke meile pisut leiba!
26E noi rispondemmo: Non possiamo scender laggiù; se il nostro fratello più giovine verrà con noi, scenderemo; perché non possiamo veder la faccia di quell’uomo, se il nostro fratello più giovine non è con noi.
26Aga me vastasime: Me ei või minna. Kui meie noorim vend on koos meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie noorim vend ei ole koos meiega.
27E mio padre, tuo servitore, ci rispose: Voi sapete che mia moglie mi partorì due figliuoli;
27Ja su sulane, minu isa, ütles meile: Te teate, et mu naine on mulle kaks poega ilmale toonud.
28l’un d’essi si partì da me, e io dissi: Certo egli è stato sbranato; e non l’ho più visto da allora;
28Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: Ta on tõesti maha murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud.
29e se mi togliete anche questo, e se gli avviene qualche disgrazia, voi farete scendere con dolore la mia canizie nel soggiorno de’ morti.
29Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda.
30Or dunque, quando giungerò da mio padre, tuo servitore, se il fanciullo, all’anima del quale la sua è legata, non è con noi,
30Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja koos meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,
31avverrà che, come avrà veduto che il fanciullo non c’è, egli morrà; e i tuoi servitori avranno fatto scendere con cordoglio la canizie del tuo servitore nostro padre nel soggiorno de’ morti.
31ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda,
32Ora, siccome il tuo servitore s’è reso garante del fanciullo presso mio padre, e gli ha detto: Se non te lo riconduco sarò per sempre colpevole verso mio padre,
32sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen öelnud: Kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees alatiseks süüdlaseks.
33deh, permetti ora che il tuo servitore rimanga schiavo del mio signore, invece del fanciullo, e che il fanciullo se ne torni coi suoi fratelli.
33Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale ja poiss mingu koos oma vendadega!
34Perché, come farei a risalire da mio padre senz’aver meco il fanciullo? Ah, ch’io non vegga il dolore che ne verrebbe a mio padre!"
34Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks koos minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!'