1Or si levò un gran lamento da parte di que’ del popolo e delle loro mogli contro ai Giudei, loro fratelli.
1Aga rahva ja nende naiste kisa oli suur oma vendade juutide vastu.
2Ve n’eran che dicevano: "Noi, i nostri figliuoli e le nostre figliuole siamo numerosi; ci si dia del grano perché possiam mangiare e vivere!"
2Oli neid, kes ütlesid: 'Meid, meie poegi ja tütreid on palju. Antagu meile vilja, et saaksime süüa ja jääksime ellu!'
3Altri dicevano: "Impegnamo i nostri campi, le nostre vigne e le nostre case per assicurarci del grano durante la carestia!"
3Ja oli neid, kes ütlesid: 'Me peame oma põllud, viinamäed ja kojad nälja pärast pandiks andma, et vilja saada.'
4Altri ancora dicevano: "Noi abbiam preso del danaro a imprestito sui nostri campi e sulle nostre vigne per pagare il tributo del re.
4Ja oli neid, kes ütlesid: 'Me oleme pidanud kuninga maksuks raha laenama oma põldude ja viinamägede vastu.
5Ora la nostra carne è come la carne de’ nostri fratelli, i nostri figliuoli son come i loro figliuoli; ed ecco che dobbiam sottoporre i nostri figliuoli e le nostre figliuole alla schiavitù, e alcune delle nostre figliuole son già ridotte schiave; e noi non possiamo farci nulla, giacché i nostri campi e le nostre vigne sono in mano d’altri".
5On ju küll meiegi ihu nagu meie vendade ihu, meiegi lapsed nagu nende lapsed, aga vaata, meie peame siiski oma pojad ja tütred orjadeks andma, ja mõned meie tütreist ongi juba orjastatud; kuid me oleme selle vastu võimetud, sest meie põllud ja viinamäed on teiste käes.'
6Quand’udii i loro lamenti e queste parole, io m’indignai forte.
6Kui ma nende kisa ja neid sõnu kuulsin, siis ma vihastusin väga.
7E, dopo matura riflessione, ripresi aspramente i notabili e i magistrati, e dissi loro: "Come! voi prestate su pegno ai vostri fratelli?" E convocai contro di loro una grande raunanza,
7Ma pidasin oma südames nõu ja riidlesin siis suurnikega ja ülematega ning ütlesin neile: 'Te võtate üksteiselt liigkasu!' Siis ma seadsin neile vastu suure koguduse
8e dissi loro: "Noi, secondo la nostra possibilità, abbiamo riscattato i nostri fratelli Giudei che s’eran venduti ai pagani; e voi stessi vendereste i vostri fratelli, ed essi si venderebbero a noi!" Allora quelli si tacquero, e non seppero che rispondere.
8ja ütlesin neile: 'Meie oleme, nõnda palju kui suutsime, lunastanud oma vennad juudid, kes ennast paganaile olid müünud. Teie seevastu müüte oma vendi, et neid siis jälle meile peaks müüdama!' Siis nad vaikisid ega leidnud vastust.
9Io dissi pure: "Quello che voi fate non è ben fatto. Non dovreste voi camminare nel timore del nostro Dio per non essere oltraggiati dai pagani nostri nemici?
9Ja ma ütlesin: 'See pole hea, mis te teete! Kas te ei peaks mitte elama meie Jumala kartuses, paganate, meie vaenlaste teotuse vältimiseks?
10Anch’io e i miei fratelli e i miei servi abbiam dato loro in prestito danaro e grano. Vi prego condoniamo loro questo debito!
10Ka mina, mu vennad ja mu sulased oleme neile laenanud raha ja vilja. Loobugem nüüd selle nõudmisest!
11Rendete loro oggi i loro campi, le loro vigne, i loro uliveti e le loro case, e la centesima del danaro, del grano, del vino e dell’olio, che avete esatto da loro come interesse".
11Andke neile juba täna tagasi nende põllud, viinamäed, õlipuud ja kojad ja sajas osa rahast, viljast, veinist ja õlist, mida te neile olete laenanud!'
12Quelli risposero: "Restituiremo tutto, e non domanderemo più nulla da loro; faremo come tu dici". Allora chiamai i sacerdoti, e in loro presenza li feci giurare che avrebbero mantenuta la promessa.
12Ja nad vastasid: 'Me anname tagasi ega nõua neilt midagi; me teeme nõnda, nagu sa oled öelnud.' Siis, kutsudes preestrid, ma vannutasin neid, et nad teeksid nõnda.
13Io scossi inoltre il mio mantello, e dissi: "Così scuota Iddio dalla sua casa e dai suoi beni chiunque non avrà mantenuto questa promessa, e così sia egli scosso e resti senza nulla!" E tutta la raunanza disse: "Amen!" E celebrarono l’Eterno. E il popolo mantenne la promessa.
13Minagi puistasin oma põue ja ütlesin: 'Nõnda puistaku Jumal tema kojast ja tööst igaühte, kes seda sõna ei pea! Jäägu ta seesuguseks puistatuks ja tühjaks!' Ja terve kogudus ütles: 'Aamen!' ning kiitis Issandat. Ja rahvas tegi selle sõna järgi.
14Di più, dal giorno che il re mi stabilì loro governatore nel paese di Giuda, dal ventesimo anno fino al trentaduesimo anno del re Artaserse, durante dodici anni, io e i miei fratelli non mangiammo della provvisione assegnata al governatore.
14Ja edasi - alates sellest päevast, mil mind kästi olla Juudamaa maavalitsejaks, kuningas Artahsasta kahekümnendast valitsemisaastast kolmekümne teise valitsemisaastani, kaksteist aastat, ei ole mina ega mu vennad söönud maavalitseja leiba.
15I governatori che mi avean preceduto aveano gravato il popolo, ricevendone pane e vino oltre a quaranta sicli d’argento; perfino i loro servi angariavano il popolo; ma io non ho fatto così, perché ho avuto timor di Dio.
15Endised maavalitsejad, kes olid enne mind, olid rahvast raskesti koormanud ja neilt võtnud leiba ja veini, peale selle veel nelikümmend hõbeseeklit; ka oli nende sulastel meelevald rahva üle. Aga mina ei teinud nõnda Jumala kartuse pärast.
16Anzi ho messo mano ai lavori di riparazione di queste mura, e non abbiamo comprato verun campo, e tutta la mia gente s’è raccolta là a lavorare.
16Ka võtsin ma ise osa sellest müüritööst, kuigi me enestele põldu ei olnud ostnud; ja kõik mu sulased olid sinna tööle kogutud.
17E avevo alla mia mensa centocinquanta uomini, Giudei e magistrati, oltre quelli che venivano a noi dalle nazioni circonvicine.
17Juudid ja ülemad, sada viiskümmend meest, ja need, kes ümberkaudseist paganaist meie juurde tulid, olid mu lauas.
18E quel che mi si preparava per ogni giorno era un bue, sei capri scelti di bestiame minuto, e dell’uccellame; e ogni dieci giorni si preparava ogni sorta di vini in abbondanza; e, nondimeno, io non ho mai chiesta la provvisione assegnata al governatore, perché il popolo era già gravato abbastanza a motivo de’ lavori.
18Seda, mis üheks päevaks valmistati, oli üks härg, kuus valitud lammast ja linnud - neidki valmistati mulle - ja iga kümne päeva järel oli rohkesti kõiksugust veini, aga ma siiski ei nõudnud maavalitseja leiba, sest selle rahva peal oli raske orjus.
19O mio Dio, ricordati, per farmi del bene, di tutto quello che ho fatto per questo popolo.
19Meenuta minu heaks, mu Jumal, kõike, mis ma sellele rahvale olen teinud!