¹Al Capo de’ musici. Sopra l’ottava. Salmo di Davide. Salva, o Eterno, poiché l’uomo pio vien meno, e i fedeli vengono a mancare tra i figliuoli degli uomini.

¹Laulujuhatajale: kaheksandal helil; Taaveti laul.

²Ciascuno mentisce parlando col prossimo; parlano con labbro lusinghiero e con cuor doppio.

²Päästa, Issand, sest vagad on lõppenud ja ustavad on otsa saanud inimlaste seast!

³L’Eterno recida tutte le labbra lusinghiere, la lingua che parla alteramente,

³Nemad räägivad tühja üksteisega, räägivad libedate huultega, kahepaikse südamega.

⁴quelli che dicono: Con le nostre lingue prevarremo; le nostre labbra sono per noi; chi sarà signore su noi?

⁴Hävitagu Issand kõik libedad huuled, keeled, mis räägivad kõrke asju,

⁵Per l’oppressione dei miseri, per il grido d’angoscia de’ bisognosi, ora mi leverò, dice l’Eterno; darò loro la salvezza alla quale anelano.

⁵kes ütlevad: 'Oma keele tõttu me oleme tugevad, meie huuled on meie võimuses, kes on meile isandaks?'

⁶Le parole dell’Eterno son parole pure, sono argento affinato in un crogiuolo di terra, purificato sette volte.

⁶'Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles,' ütleb Issand, 'ma toon pääste sellele, kes hingeldab.'

⁷Tu, o Eterno, li proteggerai, li preserverai da questa generazione in perpetuo.

⁷Issanda kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud.

⁸Gli empi vanno attorno da tutte le parti quando la bassezza siede in alto tra i figliuoli degli uomini.

⁸Sina, Issand, kaitsed neid; sa hoiad neid igavesti selle põlve rahva eest.

⁹Õelad käivad toredasti ringi, kui nurjatus inimlastes ennast ülendab.